Ega siin pikalt polegi miskit kirjutada. Selliseid asju peab ikka ise proovima, mitte ainult lugema, et on äge. Ja paadimatk oli äge. Ilm oli ka meie poolt.Plaan oli küll kaks päeva jõe peal veeta, aga see jõgi (Piusa) ammendas ennast täielikult juba esimese päeva seitsme tunniga. Tegelikult isegi vähemaga, aga varem me lihtsalt ei jõudnud…

… ma kunagi homme üles ärkan ja paar hommikukohvi ära olen joonud, siis kirjutan paadimatkast. 00

Ahjaa, kogu sellele stressamisele on, lisaks nendele paljudele pisikestele põhjustele, ka teaduslik seletus olemas: Päikeselised ilmad kehutavad enesetapuleNii, et tegelikult on lihtsalt päike süüdi. Paluks mulle nüüd natuke külma ja vihmast suve:P 00

Mõtlesin vahelduse mõttes lasta eetris kõlada vaikusel, aga noh.. nagu laulusalmgi ütleb, ei saa mitte vaiki olla. Kohati meenutab see juba haigust. Tunned, et midagi nagu oleks vaja öelda, aga mõtted on nii sasipuntras, et nende lahtiharutamine ja lauseteks seadmine tundub suht võimatu. Samas, endale oleks sellest ilmselt palju kasu. Selgust saaks juurde, kui asajd…

Minu aeglase taibu jaoks jõudis eile lõpuks kohale, et tegelikult ka on väljas soe. Siiani keeldusin seda uskumast. Ja otsisin siis seeliku välja, et täna tööl oleks veidi inimlikum olla, aga näe, täna tuli hoopis selline ilm, mida mina pean suhteliselt soojaks. Õnneks olin sellise võimalusega arvestanud. Ja ega see nahkmantlist loobumine polegi nii kerge.****Eile…

Ja sinna ta kadus.. ei tasu ikka päeval õues käia, eriti sellise ilmaga. Tagasi tulles ei ole enam mingit töötahet. Aga väljas oli ikka ilgelt mõnus. Tunnike tagasi sain teada, et üks sõbrants plaanib rõngastatud saada. Teatatati umbes nii möödaminnes, et teeks ühe väikse kräu enne seda.. et ah? mis? kes? kus..?See on muidugi nii…

Palavus on mulle vist pähe hakanud. Sest ei mäletagi viimast korda, kui nii jäägitult oma töösse süvenenud olen olnud, et isegi ei taibanud eile kell viis koju minna. Täna sama lugu. Kell pole veel õnneks viis saanud. Aga süvenemine on juba tunda andnud ehk siis töötulemused on peaaegu, et käegakatsutavad. Niivõrd kuivõrd on võimalik virtuaalses…

Nädalavahetus algas küll nüüd jube sportlikult. Päris suur Pirita tiir sai tehtud, natuke mere ääres liiva peal istutud ja väike ellujäämiskursus enne uisuteele jõudmist. Aga ohtlike teeületuste juures sai Sisaliku abistavale käele toetuda ja seekord pääsesime ilma vigastusteta. Omapäi ma seda teekonda endiselt ette võtta ei julge. Tagasitee jaoks olin ka liiga väsinud ja tervis…

Nagu tavaliselt, nii läks ka seekord. Sain oma töö täiesti õigeaegselt (isegi varem, kui arvasin) valmis. Kuna kojuminek üldse ahvatlev ei tundunud, siis sai Sisalikule vastu jalutatud ja siis koos linna mindud. Väike jalutuskäik tuleb ehk sissekäimata kingadele ainult kasuks, kuigi jalad kippusid teisiti arvama.Peale mitmetunnist Pätrikus istumist suundusime Sisaliku juurde eurokat vaatama. Kuna ma…

Ma arvasin, et peale veinijoomist on lõbus ja kerge tööd teha. Ja ideed tulevad kui varrukast. Tegelikult on asi nii, et idee oli juba enne olemas, aga teostamiseks puudub nüüd tahtejõud. Pilku fokusseerida on raske. Süveneda on võimatu. Nii palju muid toredaid asju võiks hoopis teha. Näiteks kohvi juua. Väljas jalutada. Uue veini järele minna.…

Eile käisime jälle väiksel väljasõidul. Päike, meri ja muud loomad. Muu hulgas sattusime ühte veidra nimega kohta (nimi ei meenunud, aga leidsin kaardilt üles – Kelvingi*), mida muust maailmast tõkkepuu eraldas. Nagu mingi privaatküla, uute majadega, üks uhkem, kui teine. Tea, mis hämaraid asju seal tõkkepuu taga aetakse. Ma ise kujutasin ette, et seal öösiti…