Mõtlesin vahelduse mõttes lasta eetris kõlada vaikusel, aga noh.. nagu laulusalmgi ütleb, ei saa mitte vaiki olla. Kohati meenutab see juba haigust. Tunned, et midagi nagu oleks vaja öelda, aga mõtted on nii sasipuntras, et nende lahtiharutamine ja lauseteks seadmine tundub suht võimatu. Samas, endale oleks sellest ilmselt palju kasu. Selgust saaks juurde, kui asajd n.ö. kõvasti välja öelda. Aga noh, kirja saab panna ainult tsenseeritud osa mõtteist nii, et olulist kasutegurit siin siiski vist pole.
Igatahes, mul on hetkel tunne, et asjad jooksevad lõpuks rappa. Vahel tundub, et aeg ja asjad on nagu seisev vesi. Kui kaua seisavad, lähevad halvaks. Hetkel nii hull veel asi pole, aga midagi torgib. Ja siis kui sind miski torgib, siis torgid vastu. Ja nii need asjad katki lähevad. Et teoorias olen tugev, aga praktika jätab soovida?
****
Nägin täna unes, et mul oli auto. Ja ma otsustasin linnasõitu minna harjutama. Sest Tallinna tänavad juhi istmelt vaadatuna on minu jaoks ikka väga võõrad. Kuidagi väga julge otsus, arvestades, et viimati sain rooli hoida umbes aasta tagasi ja sedagi väikelinnas. Teate küll, Türi linn ja see saatuslik säästumarket, peale mida mulle enam autot ei antud. Ja mul on siiani selgelt meeles, kuidas mu õde tormas ruttu autost välja ja poodi, sest jube piinlik oli ju vastu säästukat* parkida. Rahvast oli õues ka omajagu. Pärast ikka koos üritasime stanget tagasi paika panna:P
_______________________
*vastu maja ma siiski ei sõitnud. see oli selline kitsas plekktoru, mida ei olnud üldse näha ja mis oli eelnevalt juba mitmeid kordi autodega pihta saanud. No nii totaka nurga all asus. aga kõab ju palju paremini, kui öelda, et sõitsin vastu säästumarketit.
