Nädalavahetus algas küll nüüd jube sportlikult. Päris suur Pirita tiir sai tehtud, natuke mere ääres liiva peal istutud ja väike ellujäämiskursus enne uisuteele jõudmist. Aga ohtlike teeületuste juures sai Sisaliku abistavale käele toetuda ja seekord pääsesime ilma vigastusteta. Omapäi ma seda teekonda endiselt ette võtta ei julge. Tagasitee jaoks olin ka liiga väsinud ja tervis vedas üldse täna alt. Ma hakkan juba endale mingi põdura vanainimesena tunduma, pidevalt mingid hädad kallal. Pole üldse minu moodi. Võibolla tõesti stress. Õnneks on peatselt puhkust oodata ja on mida oodata kah.
Väljas ikka väga mõnus. Tundus, et lõpuks ometi on suvi käes. Rahvas oli mere äärde kogunenud ja lapsed arvasid üldse, et vesi on jube soe ja et jube mõnus on seal paljajalu pladistada.
Uisu-ratta-jalakäimise kultuur jätab siin ikka veel soovida. Inimesed üldse vist ei jägi märke. Kui on teepeale tõmmatud joon, ühel pool jalgaratta märk, teisel pool jalakäija märk, siis tingimata on mõlemad osapooled jaotunud ühtlaselt mõlemale poole.
Ja uiskudega saab täitsa hästi Lost Continenti sisse, seal pole mingeid uksepiitasid, on mõnus sile põrand ja keegi ei kobise kah:)
