Nagu tavaliselt, nii läks ka seekord. Sain oma töö täiesti õigeaegselt (isegi varem, kui arvasin) valmis. Kuna kojuminek üldse ahvatlev ei tundunud, siis sai Sisalikule vastu jalutatud ja siis koos linna mindud. Väike jalutuskäik tuleb ehk sissekäimata kingadele ainult kasuks, kuigi jalad kippusid teisiti arvama.
Peale mitmetunnist Pätrikus istumist suundusime Sisaliku juurde eurokat vaatama. Kuna ma ei olnud ühtegi laulu enne kuulnud, siis tuli mulle täieliku üllatusena see, et mitte ainult Eesti laul ei olnud nõme vaid enamus olid jubedad. Kuigi Norra lugu rokkis täiega (Skriimsilma kloon?:P) ja Moldaavial, millest nägin vaid lõpus katkendit, tundus ka väga lõbus lugu olevat. Mõned lood olid küll sellised, et vaatad, oh, kena algus.. ja siis tuleb miski tädi ja hakkab laulma ja rikub kogu asja ära. Ning tundus, et paljudele oli meie eelmise aasta lugu siiski hinge läinud (kuigi hääli nad meile ei andnud), sest päris palju hakkas silma trummide ja trummarite osalust. Üks neist trummaritest lausa kõndis vahepeal käte peal ja üritas samamoodi oma esinemisega vaatemängu pakkuda. Ma ütleks, et see oli pigem koomiline. Selline multitasking trummar – kõnnin kätel, möllan, löön trummi. Ime, et talle sarvi pähe polnud kasvatatud. Üldiselt, ikka tase on nii alla käinud. Kes laulda ei osanud, see lihtsalt riietus võimalikult napilt ja üldse oli see üks jube disko. Kuna lood mind masendasid, siis hääletust vaatama ei jäänudki. Aga üllatus see küll polnud, et me edasi ei saanud. Kuigi, ma ei saanud päris hästi aru, mille poolest teisied paremad olid. Võibolla nad tõesti hääldasid sõnu paremini. Ja eks häält jäi ka neil noortel beibedel vajaka.
Ja tegelikult ma ei plaaninud eile viina juua. Mulle veinist-õllest-siidrist-konjakist ju täitsa piisas. Aga õnneks ei anna üksi neist täna tunda.
Ja meid liigitati haritud inimeste alla eile, sest kommentaare kuulasime R2-st:)