Turbotigu


muuvistaar

Mulle kohe üldse ei meeldi nädalavahetusel vara ärgata (ja ärge nüüd valesti aru saage – mulle ei meeldi ka nädala sees vara ärgata, aga nädala sees on see paratamatus), umbes samamoodi nagu puhkuse ajal on väga vastumeelne vara ärgata, aga üsna tihti on vaja.
Eile ärkasin tavapärase klaveri klimberduse peale, 9.30 paiku, nagu karta oligi. Kui olin veidi trummiga asja tasakaalustanud ja klaver vaiksemaks keerati, siis enam und ei tulnud. Ja seda, kas täna klaveri peale oleksin ärganud, ei tea öelda, sest mu äratus oli juba 7 paiku.
Tänane ärkamine oli eriti raske. Teadmine, et see oleks olnud selle nädala viimane võimalus end välja magada, asjale kaasa ei aidanud.
Aga ma ei kahetse grammigi, et ma selle suure ohverduse tõin, ei anta ju tihti võimalust kaasa teha filmitegemises.
Päev oli küll väsitav, aga uskumatult tore.
Nüüd lihtsalt pidin õhtul tegema väikse uinaku, sest kui üritasin raamatut lugeda, siis silmad lihtsalt vajusid kinni..

Niisiis, tegelikult arvasin ma, et sebin mõned sõbrad filmi ekstrateks ja ise olen lihtsalt kohal ja avan uksi ja teen kohvi ja olen kontori eest vastutav isik, aga kukkus välja nii, et mitu inimest jäi tulemata ja sain minagi ekstrarolli proovida. Peab mainima, et see tegevus mulle ei sobi. Ma ei saa aru, kuidas komöödiafilmides näitlejad suudavad tõsiseks jääda. Aga võib-olla aitab kaasa see, kui juba 20 korda sama võtet pead tegema, et selleks ajaks enam endale nali naljakas ei tundu:)
Eks näis, äkki lõigatakse kõik need kohad välja, kus ma kaasa tegin. Kui ma mõtlen, et oleksin ju võinud pea ära kammida ja make-upi värskendada (aga minu kaasamine tuli mulle suht ootamatult ja polnud aega välimuse pärast muretseda..), siis tundub hea mõte..
Aga ikka päris äge oli selle asja sees olla, näha filmitegemist nii lähedalt. Ja nüüd ei suuda ära oodata, et juba filmi näha saaks.

Aga kui ma filmitegemisega veel kunagi kokku peaksin puutuma, siis pigem kaamera taga, mitte osatäitjana. Kuigi see korraldamise-filmimise-juhendamise pool tundus jube keeruline. Ja et see asi nii kaugele saada, oli veel tegijatel palju ettevalmistusi eelnevalt vaja teha, ja nüüd, peale viimast võtet, on vaja lõikuda-kleepida-sättida ja mida iganes veel see filmitegemine sisaldab.. Ilmselt on mõistlik jääda asjade juurde, mis juba mingil määral selged on.

Niisiis, kes tahab minu autogrammi enne, kui ma kuulsaks saan?