Käisin eile drinkbaaris Guitar Hero Party-l. Oleks ma teadnud, et mul terve teisipäeva halb olla on, ei oleks end sinna osalejana kirja pannud. Ja oleks ma teadnud, millised ässad sinna kokku tulevad, oleksin ka ehk vaid pealtvaatajaks läinud – eeldusel, et tervis oleks parem olnud.
Ärkasin juba keset ööd üles, sest halb oli olla. Ja terve eilse päeva istusin tööl, pleed ümber, radikad põhja keeratud ja ikkagi külmetades, lisaks veel võideldes pideva iiveldustundega. Söögiisu polnud, üritasin teega olemist parandada, aga see ka aidanud. Lõpuks taipasin kohvi võtta ja siis hakkas ka soe. Ilmselt vererõhk tegi mingit lolli nalja ja kohvi abil sain selle normi tagasi.
Peale kohvi joomist hakkas üldiselt ka enesetunne paranema, kuigi päris heaks olemine ei läinudki. Päeval suure vaevaga ära söödud pizzalõik andis endast pidevalt märku. Aga kuna õhtuks siiski oli juba olemine talutav, otsustasin üritusest mitte loobuda.
Pubis tellitud salatist suutsin ka põhiliselt vaid tomatid ära süüa. Õlu läks tunduvalt kergemini alla:) Kuigi selle õlle tellisin ma ka vaid selle tõttu, et enne suurt kitarri debüüti veidi närve rahustada – ma nimelt pole suurem asi esineja ja ei saa aru, miks ma üldse üritan. Aastate pikkune harjutamine ei ole asja sugugi paremaks ega kergemaks teinud.
Mulle sattus küll väga kerge lugu, aga paraku väga tasemel vastane – tüüp sai kokkuvõttes teise auhinnalise koha – nii et edasi ma üldse ei pääsenudki. Aga nii palju oli aru saada küll, et nii mõnegist osalejast olin ma parem. Aga kuna igast paarist vaid võitja sai edasi, siis mu mäng jäi lühikeseks. Aga vaatasin ürituse lõpuni. Lõpp läks väga pingeliseks ja võitja oli tõesti tasemel. Diplomid anti kõigile osalejatele:)
Lahe üritus oli. Võibolla võiks teinekordki jälle vaatama minna. Osalema enam ei kipu, enne kui olen palju palju rohkem harjutanud.
—
Vahepeal on igasuguseid muid asju ka toimunud, aga mida ei mäleta, seda justkui poleks olnud, eks…
Trummist on niipalju abi olnud, et sain nädalavahetusel end lõpuks välja magada. Mõju oli kohe tunda. Selle tõttu lugesin mitmel õhtul kella kaheni öösel raamatut ja tulemuseks on muidugi taas väsimus. Ja see eilne müstiline tõbi, mis veidi tänagi tunda annab – söögiisu pole endiselt – mõjub ka kuidagi väsitavalt, nii et täna üritan taas vara magama minna. Kui ei unusta end jälle lugema.
Ahjaa, klaverimängijast naabrist niipalju, et ma olin täiesti kindel, et ta ainult klimberdada oskabki. Kuni 2 päeva tagasi kuulsin täiesti perfektselt mängitavat Metallica lugu Nothing Else Matters ja lisaks veel paar lugu, mis ei meenu hetkel. Kui ta mängiks laupäeva hommikuti ka Metallicat, siis ma ehk polekski pahane..
