Olen siin viimasel ajal juba üsna mures, et ma nii varakult magama kobin, sest nii palju aega läheb kaotsi, kui õhtul olla tund või kaks vähem üleval – niigi kulutan nüüd kojuminekule 10 minuti asemel 45 minutit. Ja midagi pole teha ka, kui kell 10 õhtul juba haigutama kipud. Kahtlustan, et üks mõjutegur on mu ülimugav uus voodi.
Eile aga avastasin, et asi pole mitte väsimuses, vaid õiges tegevuses. Nimelt võtsin üle pika aja ühe raamatu ette ja kell oli juba 11, kui sellega alustasin. Öösel pool 2 võtsin end lõpuks kokku ja panin raamatu käest, pool raamatut oli selleks hetkeks loetud. Haigutamisest polnud juttugi, lihtsalt teadmine, et hommikul peab jälle vara ärkama, sundis mind raamatut käest panema.
Ma pole ammu ühest raamatust nii kaasa haaratud olnud. Viimati oli samalaadne kogemus Videviku seeriatega. Ja peab tunnistama, et mitte ainult kaasahaaravus pole neil raamatutel ühine, suure osa lugemise ajast mõtlesin, kui palju sarnaseid elemente neil kahel raamatul on. Samas, aga oli ta piisavalt erinev ja piisavalt huvitav, et mitte selle sarnasuse tõttu pettuda ja loobuda lugemisest. Sellel raamatul tundub olevat hetkel kokku viis osa ja vaid üks on eesti keelde tõlgitud. Kui ma poleks hetkel kokkuhoiu reziimil, ostaks omale need inglise keelsed ära.
