Kuidas uputada telefoni

Lubatud positiivsed elamused siis järgmiseks.
Käisime reedel A. töökoha suvepäevadel, millest pool päeva oli ette nähtud kanuu matkaks. See kanuutamine osutus parajaks katsumuseks, sest esiteks viimasest kanuutamisest on minul juba mitu aastat möödas ja A. polnud varem üldse kanuuga sõitnud, teiseks ei tee ma tavaliselt ka neli tundi järjest trenni (lihased olid järgmisel päeval haiged ja muidugi kanuu iste oli nii kõva, et see andis kohe mitu päeva tunda) ja kolmandaks pani see natuke ka meie paatkonna läbisaamist proovile. No tülli me ei läinud aga vahepeal oli küll selline tunne, et peaks solvuma ja ilgelt vinguma ajas mind kogu see sõudmise protsess. Hiljem, kui taipasime kohad vahetada ja ma tüürimehe ametist pääsesin, siis läks asi natuke paremaks, aga siis ma sain jälle seda A.-le nina alla hõõruda, et kas ta nüüd saab aru, kui raske see tüürimise osa on. Ja et, kui see nii lihtne on, siis miks ta meid ka aegajalt ikka kivide ja puude otsa tahab tüürida:)
No lõpuks olime juba päris osavad kanuutajad ja vingumist jäi vähemaks, ja kui alguses olime koguaeg viimased või eelviimased, siis lõpuks kaldale ronides oli peale meid veel kolm paati vist tulemas. Tegelikult oli viimaste seas olla päris lõbus, siis sai aegajalt ühe teise kanuu rahvaga suhelda ja jooke vahetada. Minu jaoks igatahes ei olnud üldse oluline see, mitmendana me kaldale jõuame. Aga meeste värk, neil on ju võistelda vaja:)

Jõe peal sai nalja palju. Üks naljakamaid sündmusi oli see, kui A.-l telefon helises ja ma ta telefoni kilekottidest välja koukisin. Kuna meie vahemaa ei võimaldanud telefoni üksteisele ulatada, siis A. ütles mulle, et viska (lihtsalt infoks, et tal on veekindel telefon). Eks ma vaatasin teda kui hullumeelset, aga pärast mõningast kõhklust siis viskasingi. Ja muidugi põrkas telefon A.-le vastu kätt ja sealt otse vette.
Nagu Murphyle kohane, oli just selles piirkonnas vesi üsna sügav ja mitte midagi põhjast näha ei olnud. Siis üritas A. sukelduda, et telefoni otsida, aga selgus, et päästevest ei lase vee alla minna.
Telefoni muidugi kuskilt näha polnud ja tundus üsna lootusetu üritus, kuni telefon uuesti helisema hakkas. Kuulda ei olnud, aga helendus oli jõe põhjas näha. Nii, et ta sai telefoni kätte ja proovis kohe ka helistada – telefon töötas endiselt ja temal oli isegi levi seal (nagu ka jõe põhjas), erinevalt minu telefonist, mis ei olnud sugugi vee all.
See oli ikka uskumatult naljakas situatsioon. Teine paatkond oli ka meie juures ja nemad püüdsid meie ühe aeru ja säästetõrje kinni – need õnneks põhja ei vajunud.

Kokkuvõttes oli see väga vahva üritus, millest me peaaegu oleksime ilma jäänud. Jäime nimelt hommikul kodust lahkumisega hilja peale ja kokkulepitud kohta jõudes olid kõik juba lahkunud. Asusime siis omal käel otsima seda järgmist peatuspaika ja sinna jõudes ka kedagi kohal ei olnud. Tegime juba plaani, et chillime rannas näiteks päeval ja hakkasime juba ära sõitma, kui teised välja ilmusid. Olid ringkäiku teinud parajasti.
Tegelikult tunduski vähe ulmeline, et see kanuutamine neil nii kellapealt hakkab. Pealegi sõitsime me maanteel ühest autost mööda, mille lastiks olid kanuud ja ma pakkusin ka välja, et need ongi need meie kanuud. Ja olidki, me olime saanud seal peatuspaigas mingi 15 minti olla, kui see kanuudega auto kohale jõudis.
Aga vedas igatahes, et jõudsime ikka, sest kanuutamine on lahe. Isegi siis, kui natuke vinguma vahepeal ajab.

Peale matka jäime veel natukeseks suvekatele, jõime siidrit – jep, ma olen nüüd leidnud ka ühe siidri, mis mulle meeldib – ja sõime ja lebotasime niisama. Õhtu poole tulime koju ära.
Hull väsimus oli sellest päevast ja ma läksin juba kell 10 magama. Muidugi minu puhul aitas väsimusele vist ka see kaasa, et eelmisel õhtul oli sõbrants minu juures öömajal ja me jõime kella kolmeni öösel veini ja lobisesime.

Comments

“Kuidas uputada telefoni” on saanud ühe vastuse

  1. […] Viskasin A. telefoni jõkke. […]