Luban, et kirjutan ka positiivsetest asjadest, aga enne lisan siia ühe terava elamuse kirjelduse.
Laupäeval oleksin peaaegu sattunud laupkokkupõrkesse, sest jälle üks idioot alustas möödasõitu siis, kui auto tuli vastu. Meie auto oli see, mis vastu tuli sellele “vastassuunda kaldujale”. Mul isa oli roolis ning viimasel hetkel sai ta natuke tee äärde tõmmatud, et kolm autot kõrvuti ära mahuks. Kiirused olid vähemalt 90 ja ilmselt sellel möödasõitjal ka suurem kiirus, sest selle asemel, et oma ritta tagasi tõmmata, ta vist hoopis kiirendas, mis aga ei võimaldanud tal sugugi õigeaegselt oma ritta jõudmist.
Ühe nädala jooksul kohtuda kahe sellise juhiga on päris hirmus. Eelmine kord olime me need, kellest mööduti ja nii õudne see hetk ei olnud, kuid tookord ma läksin jube närvi lihtsalt selle peale, et mingi värdjas lihtsalt selliseid manöövreid teeb ja teiste eludega riskib. Seekord polnud mahti numbreid näha ja kuskile helistada. Ma jõudsin igatahes juba mõelda, et nüüd on kabelimats kindel. Elu küll veel silme eest mööda ei jooksnud, aga teadvustasin endale, et ah sellised need hetked enne kokkupõrget siis ongi. Pärast käed ja jalad tükk aega veel värisesid ja süda oli ka paha.
Jube mõelda, et selliseid jobusid on meie maanteedel nii palju.
Ma hakkasin siin ükspäev mõtlema, et ma osalt vist selle tõttu blogin viimasel ajal vähem, et mul on nüüd ju olemas inimene, kellele ma kohe asju rääkida saan, kui midagi toimub. Blogi on nagu mingi teraapia vorm, saad jagada oma elamusi, nii häid kui halbu. Ja kui saad need juba mõnele inimesele ära rääkida, siis see kirjutamisvajadus pole enam nii suur, sest sai juba jagada. Aga ma siiski kirjutamisest päris loobuda ei kavatse. Pealegi on mul viimasel ajal raskuski enda kuuldavaks tegemisel, s.t. inimene on kõrval küll, ja ma räägin, aga jube tihti on juhtunud, et ta pilk on suunatud telekasse või mingi muu tegevus käsil ja mina räägin justkui iseendaga. Nii et pean vist rohkem ikka blogile truuks jääma, vähemalt blogi ei ignoreeri mind:) Blogi muidugi ka vastu ei räägi, kui vahel harva mõned üksikud kommentaarid välja arvata. Ja tegelikult on vahel täitsa hea, kui keegi kaasa elab ja vähemalt mulje jätab, et sul on täielik õigus olla õnnetu või vihane või rõõmus, oleneb siis, mis teemaks parajasti on.
