Emotsioonid olid koju jõudes ikka täitsa laes. See merevaade ja kogu see üritus oli nii superlahe, et mul on vist nädala jagu akusid laetud.Naissaarel oli tore, aga see mere peal viibimine oli palju ägedam. Ilm sattus kah suurepärane olema. Poleks uskunudki, et sel aastal veel ujuda saan, aga meie laeval sattus saun olema ja nii…

.. kus kunagi kohtume kõik.. Peale tööd väike sulgpall Kadriorus ja peale väikest söögipausi sisustas ülejäänud õhtu Vennaskond. Sellega võib vist sügise ametlikult avatuks lugeda. Eelmisel aastal ta üsna niiviisi algas. Ja sugugi mitte halvasti. Suvi oli see, mis sel aastal totaalselt pekki läks. Tegelikult mind endiselt häirivad lapsed ja beibed rockkontserdil. Eriti, kui nad…

Kui liigne haa-tee-emm-ell ja tsee-ess-ess (seda on ühe päeva kohta juba palju) välja arvata, siis on siin tore. Aga nii, nagu pole teiste töid lõbus parandada, ei ole samamoodi seda ka enda töö parandamine. Eriti, kui tegemist on väga mahuka tööga.Ja kindlasti saab harjumatu olema see, et tööpäev hakkab nüüd tund aega hiljem lõppema. Peab…

Täna äratas mind akna tagant kostuv puurimine. Panin ruttu riidesse (rõduuks oli praokil), tänasin õnne, et ruloo ees oli, ja piilusin siis natuke köögiaknast, mis toimub. Mingi sinine elukas oli akna taga. Ju ta mingi eilien oli, nagu Kalkar arvas:) Kes muu julgeks üheksanda korruse akna taga kõõluda.Kuskil mingeid hoiatusi küll polnud, et keset neljapäeva…

Saigi otsa see lugu. Mingid asjad muudkui lõppevad. Mõned neist on head asjad. Nende tõttu saavad juhtuda uued ja paremad asjad, või need uued ja paremad asjad on hoopis selle eelmise asja lõppemise põhjuseks.Töövahetus on positiivne. Jube hea tunne oli koju jalutada. Selline vabanemise tunne. Ilm sattus ka ilus olema ja siis ma vist terve…

Kuidas ma nüüd kolin siit ära, kui mul on päris oma kass juba olemas siin..Nägin täna jälle seda pisikest nunnut kassipoega, kes oskab kohutavalt kõva häält teha. Mul jälle läks süda haledaks ja võtsin putkast ühe kiisutoidu talle. Peangi vist hakkama käima ringi, kassitoit kotis. Alati ei ole ju putka avatud. Samas, kui ma ära…

Kole uni on. Kus mu padi on? Miks mul ei ole tööl pehmet patja? Kui hiljaksjäämisele viltu vaadatakse, siis võiks ju vähemalt võimaldada tööl väljamagamist, kui kodus ei saa.Ja päikseprillid peaks ka vist ette panema, sest arvuti poole vaatamine on ka kuidagi valus.Esimene roheline tee joodud ja üks statoili kanasai söödud. Ehk siis eeltöö ärkamiseks…

Istusin värvilise purskaevu juurde maha. Mõtlesin elu üle järele. Elu tundus sitt. Istusin veel ja juurdlesin selle üle, miks ta küll selline peab olema. Värvid olid ju ilusad. Ilm oli soe. Emotsioon oli kõrgele kruvitud ja juba üle vindigi keeratud. Ja sellisel hetkel siis peavad tulema mingid asotsiaalset-tüüpi inimesed, kes ei suuda oma kohalolekut kommenteerimata…

Olin pool laupäeva uimane ja üldse-mitte-kindel, kas viitsin Pilvekale minna. Ja kui ma siis lõpuks selle õige tunde kätte sain ja täiesti valmis minema olin, asjadki pakitud, hetlistati ja öeldi, et ei saagi minna. Selline pettumus. See altvedamise tunne on juba nii tuttavaks saamas, et ma enam ei tee vahet, kas tegu on suure või…

Nagu needus, iga kord, kui ma rongi peale kavatsen minna või juba minemas olen, hakkab vihma sadama. Ja ikka paduvihma. Ja siis saab alati kaks tundi märgade riietega rongis külmetada. Seekord sai vihm mind kätte juba töölt koju minnes. Suhteliselt koduukse juures sai kätte. Loetud sekunditega olin läbimärg. Siis ma otsustasin, et teen vihmale tünga…

Eile sattus üks pisike 7+7 +1 pealine seltskond samuraietendust vaatama. Samuraisid oli 7.Mulle ullult meeldis igatahes. Eriti see mörisemine, mis iga lause ette ja taha käis ja vahel ka ilma liigsete sõnadeta lihtsalt kõlas. Ja breikiv samurai oli ka äge. Või noh, ma ka ei oska seda tantsustiili nimetada, mida ta seal viljeles. Naerma igatahaes…