Istusin värvilise purskaevu juurde maha. Mõtlesin elu üle järele. Elu tundus sitt. Istusin veel ja juurdlesin selle üle, miks ta küll selline peab olema. Värvid olid ju ilusad. Ilm oli soe. Emotsioon oli kõrgele kruvitud ja juba üle vindigi keeratud. Ja sellisel hetkel siis peavad tulema mingid asotsiaalset-tüüpi inimesed, kes ei suuda oma kohalolekut kommenteerimata jätta.. Ma ei kuulnud kommentaari, ma jätkasin koduteed kohe, kui olin neid näinud/kuulnud.
Poole tee peal üritas keegi veel juttu teha. Ma ei saanud aru, mis keeles. Küsisin “mida” ja tormasin veel suurema hooga edasi. Kuigi, oleksin hoopis eelistanud jalutamist.
Ja nüüd sai see maailmasuurimdeprekas mind jälle kätte. Ma ei pea enam vastu. Mis need tohtridki teha saaksid. Mis see keemia sissesöömine aitab, kui mõtted ainult ühes suunas liiguvad.. Liiga palju sai vist õhtu jooksul kuuldud, kui ilus on elu, kui toredad on inimesed jne. Teooria lihtsalt ei klapi praktikaga..
Hea seegi, et täna on kolmapäev..
