Olin pool laupäeva uimane ja üldse-mitte-kindel, kas viitsin Pilvekale minna. Ja kui ma siis lõpuks selle õige tunde kätte sain ja täiesti valmis minema olin, asjadki pakitud, hetlistati ja öeldi, et ei saagi minna. Selline pettumus. See altvedamise tunne on juba nii tuttavaks saamas, et ma enam ei tee vahet, kas tegu on suure või väikse asjaga. See rõhuv tunne on sama suur. Õnneks see läks vähemalt õhtuks üle.
Täna on muidugi eriti superpäev. Ma tulin linna ikka suht skeptiliselt meelestatuna. Mõtlesin, et okei, vaatame igaks juhuks seda korterit. Et sellise raha eest sellise koha peal ei saa nagunii midagi ägedat olla. Aga, oh üllatust, järgmisel kuul kolime sisse:) Saaks nüüd toad kah ilma suurema verevalamiseta jagatud..:P
Ja mida ma kõigi nende õuntega peale hakkan, mis ma maalt kaasa võtsin..
