.. kus kunagi kohtume kõik..
Peale tööd väike sulgpall Kadriorus ja peale väikest söögipausi sisustas ülejäänud õhtu Vennaskond. Sellega võib vist sügise ametlikult avatuks lugeda. Eelmisel aastal ta üsna niiviisi algas. Ja sugugi mitte halvasti. Suvi oli see, mis sel aastal totaalselt pekki läks.
Tegelikult mind endiselt häirivad lapsed ja beibed rockkontserdil. Eriti, kui nad sulle, lühikesele inimesele, täpselt ette ronivad ja siis hoogsalt taidlema kukuvad. Ja ega kontsert neid beibesid kah eriti huvita, rohkem kuuled nende möla, kui muusikat. Ja mingile pilves tüübile oleks ma vist peaaegu kallale läinud, kui ta mind minu positsioonilt lihtsalt minema trügis. Urrr… kui paljud inimesed ikka sellised tropid on. Kohati vaatan sellistel üritustel, et oleks justkui ürgaega sattunud. Kari metslasi koos. Muusika saatel õõtsumas. Ilmselt, kui kuulda oleks, kostaks sealt ka mingeid gorilla hääli. Ega RC uksel vist ka eriti kontrollita, mis inimesi nad sisse lasevad.
Njah, kontsert ise oli siiski äge. Tõnn oma punase tagiga ikka vormis ja viimast lugu nad jäidki mängima.
Ahjaa, ma plaanisin peale tööd ju hoopis rongi peale minna.. aga sisetunne kuidagi keelas selle ära. Siin ma nüüd siis olen, jälle rongist maha jäänud..
