Eile me siiski jõudsime igasuguseid asju teha. Chucki vaatasime. Pubis käisime. Külapeal käisime. Plaan täidetud.
Külas oli huvitav. Ühes majas anti küll sooja õlut, aga ka vastuvõtt oli soe – inimesed tulid kokku ja suhtlesid.. teises majas anti külm õlu kätte ja mängiti kaarte edasi. Meie vaatasime telekat ja arutasime, et peab ikka huvitav kaardimäng olema, et isegi külalisi ei märgata.. Noh, sinna me teist korda külla ei lähe, eks. Kuigi külm õlu oli väärtuslik kraam.
Mulle vist siinne õhk ka mõjuma hakanud (kui see just alkoholist pole..), aga eile hommikul üritasin ma putru kohvitassi tõsta ja õhtul hakkasin padi kaenlas külapealt lahkuma – ilmselt oma õlakoti oleksin külla jätnud, kui keegi padja kohta märkust poleks teinud.
Eile sain pool päeva harjutada ankruga üles sõitmist. Päris normaalne oli see ülessõidu rada ja allatuleku rada oli väga mõnus harjutamiseks. Lihased pole juba 2 päeva haiged olnud – see üks poolpuhkepäev kulus ikka hädasti ära.
Täna läksime taas selle suurema suusakeskuse juurde, mis eelmine kord ülivinge tundus. Aga täna, kuigi tahtmist oli, jäi sõiduaeg siiski suht lühikeseks mul. Rajad tundusid kuidagi hooldamata täna. Lumevalle ja jäiseid kohti oli palju rohkem, kui eelmisel korral. Igatahes ma käisin kõik mäe tipud läbi, mis eelmiselgi korral, aga seekord ma ei teinud mitut ringi oma lemmikradadel. Otsustasin hoopis, et baaris teed ja jägermeistrit juua on parem idee. Hiljem sai üks võileib ja vein ka veel võetud. Ja muidugi peale kahte veini läks allaminek palju libedamalt. Kaalun tõsiselt ideed homme enne allsõitu paar kokteile juua, siis ei teki esiteks kartust kukkumise ees ja teiseks, kui kukudki, siis kergemalt, kui kaine peaga.
Ja noh, chillima peab ju ka sportimisele vahelduseks. Kuigi ma endiselt loodan, et kogu kambaga saab veel homme üks suurem pidu maha peetud. Need kohalikud pubid on nii mõnusad, inimesed on nii sõbralikud, teeninduskultuur on nii hea. Selline tunne, nagu kodus oleks ja omad inimesed suhtlevad suga. Ja kodus mitte selles mõttes, et meil sellist suhtlemist toimuks eestis, vaid tunne, et kõik on omad.
Ei taha hästi mõelda sellele, et homme on meil viimane mäepäev.
Üks kolleeg arvas ka, et võiks mulle puhkuse ajal halbu uudiseid edastada. Nüüd on teist päeva juba muremõtted peas… Aga sellest lähemalt siis, kui konkreetsemalt asjad selged. Ette pole vist mõtet põdeda. Tuleb mis tuleb.
Pilte lisan endiselt oma picasa kontole, kes tahab see küsib, kes tahab, see arvab..
Teistel on jälle lauamäng käsil – Mees, kes teadis ussisõnu. Seekordne mäng on kõvasti lühem, kui see maadeavastajate mäng, juba mitmes tiir teistel käib. Ma tüdinesin siiski ära. Mulle meeldib rohkem mängida siis, kui ma võidan..
Täna läks mu viimane kaasavõetud vein kasutusele. Äkitselt hakkasid kõik veini proovima. Endal on ka tunne, et täna on ka alkohol pähe hakanud, varem sellist probleemi polnud.
—
Hetkel on elu lill.. ja ma päris tihti kaalun emigreerumist, kui ma välismaale satun.. igal poole mujal, kus ma seni käinud olen, tundub parem.. aga noh, kassid ilmselt ei tahaks kolida…
