Täna oli siis viimane päev meil mäel käia. Võtsime siis ka sellest päevast kõik, mis andis. Kuigi hommikul oli küll tunne, et jälle ei jaksa ja ei viitsi.. Lisaks veel tundusid täna rajad hooldamata ja juba tegin peale mõningast lauatamist plaani tagasi koju minna. Aga kuidagi läks nii, et läksime üht uut nõlva avastama, mis siin samas lähedal ja milleni sai erinevaid konkse ja punne pidi sõita. Need konksud ja punnid on täitsa sõidetavad siin. Olen lõpuks vist nõksu kätte saanud. Kuni rada pole jääs või liiga ära sõidetud. Ja no ühel tänasel liftil oli täielik piin sõita ja ma lasingi sellest liiga vara lahti, lihtsalt ei suutnud olla selle punni küljes enam. Ja siis sain päris mõnusa maa jala mäkke vantsida. See väsitas rohkem, kui mistahes senine laskumine. Päris tipp jäigi meil vallutamata seal. Ei tahtnud selle punniga uuesti üritada ei mina ega ka Wilma, kes enne lõppu liftilt maha kukkus.
Sellel uuel mäeküljel oli üks väga mõnus roheline rada, kus ma lõpuks kandivahetuse selgeks sain. Võis siis, et hakkas vähemalt juba midagi tulema. Järsemal nõlval ma endiselt ei saa veel eriti hakkama, aga nüüd on juba lootust. Kui ma muidugi nüüd jälle ära ei unusta selleks ajaks, kui uuesti mäele saab. Ühel ööl nägin juba unes, et käisin kuskil Türi kandis vist mäe peal. Millegipärast pidi jala üles minema ja maa oli suhteliselt must. Mitte selles mõttes, et must rada, vaid ikka, et muld oli lume alt puha väljas.
Täna tegin ma lõpuks nii pika päeva, et nägin juba päikest loojumas. Liftisulgemise ajad olid ka kohe käes, muidu oleks veel natukeseks sinna rohelisele jäänud harjutama.
Õhtul kodus selgus, et osad plaanivad viimasel päeval öösuusatamise ära teha. Ja me otsustasime ka, et viimane võimalus seda teha ja tuleb minna. Mäe peal selgus siis, et meie majast kolm inimest (pluss aastane põngerjas) olidki vaid kohale vedanud end.
Avatud oli 2 lifti ja samapalju radu oli ka valgustatud. Nii, et ma sain õhtul veel natuke värskelt selgeks õpitud kandivahetust harjutada. Mägi oli juba järsem ja hoog oli suurem. Aga edenes küll. Tõestusmaterjal on ka video peal. Ainuke jama asi oli selle raja kõrval jälle punniga lift. Esiteks tõmbas ta kohe alguses sellise hooga mind paigalt, et ma vähemalt 3 korda kukkusin sealt kohe maha, teiseks oli ta suht ebamugav, ainult see päästis, et lühike maa oli üles minna.
Peale mõningast lauatamist seadsime sammud kõrvalasuva pubi poole, kus afterskiid kuulutavad sildid väljas. Seekord oli pubis natuke rahvast ka, aga ikkagi suhteliselt vähe, pooled neist lapsed. Ja muidugi meie bussi seltskonnast polnud ka seal kedagi. Mõne aja pärast üks ilmus ja kui me tagasiteel olime (lapsel tuli uneaeg), tuli veel üks vastu, kes meiega siis tagasi jalutas.
Teised läksid naabritele külla, aga me sinna enam eriti ei kippunud. Pealegi oli meil plaanis teha pannkooke ja pakkida ka asju.
Homme on taas varajane ärkamine plaanis, kell 8 väljub buss. Nii et välja magada selle puhkuse ajal pole saanud. Peab ootama järgmist nädalavahetust.
—
Nüüdseks hetkeks on pannkoogid tehtud ja enamus ka söödud, asjad on kah suures osas pakitud. Ja jääb vaid üle tõdeda, et ullumoodi mõnus reis on olnud. Ja tundub, et taas liiga vara saab läbi. Just sel hetkel, kui mul asi edenema hakkas. Ja muidugi, ega seal kodumaal ka miskit rõõmustavat pole ootamas. Kasse tahaks muidugi näha. Aga töökoha uudised selginesid täna ja miskit head sealt ei tulnud. Kuigi, olgem ausad, ma isegi kartsin hullemat. Eks see selgu, mis sest asjast saab. Ma olen üsna pettunud. Millegipärast on mus aga säilinud mingi optimismikübe. Ehk siis asi pole kas kohale jõudnud, või ma lihtsalt ei usu, et see muudatus miskit hullu tähendab tegelikult. Horoskoopi usun ju ka, nii et see asi võib vaid head tähendada.
