Kuna me võtsime eile ette ülipika lauamängu, Maadeavastajad (meil olid igasugu ekstrad olemas, mis selle mängu veel tavapärasest pikemaks tegid), siis jäi meil eile Chuck vaatamata ja ega me ka midagi muud jõudnud. Planeeritud öösuusatamist ei toimunud, sest rajad jäidki eile pimedaks. Nii me siis mängisime lauamängu ja kell hakkas juba 2 saama, kui ma otsustasin, et mulle aitab. Mängu lõppu endiselt ei paistnud, kuigi mõni oli võidule lähemal küll.
Mänguhoos sai üks veiniklaas maha lükatud, nii et esimesed killud siin majas on tehtud. Tundub, et ma olen suurem lõhkuja, kui meie majas elav aastane põnn.
Eilne lühike mäepäev oli aga väga abiks, täna kohe tundsin, et olen taastunud, kõik kohad enam polnud haiged ja ka ei olnud mäele minnes enam tunnet, et kohe üldse ei jaksa ja ei taha ja ei viitsi… Päeva lõpuks muidugi see mitte jaksamise tunne tekkis. Hilja muidugi jõudsime mäele täna, sest eile sai ju nii hilja magama.
Sain täna taas ühel uuel sinisel nõlval kandivahetust harjutada, ankruga üles minna polnud ka probleem, siin tundub, et on ikka paremini hooldatud rajad ja lisaks pole selliseid rahvamasse, nagu Trysilis olid. Norras olid ka liftirajad hüpekaid täis ja ma seal kukkusin ikka koguaeg liftilt maha enneaegselt.
Vahepeal tegime allpool lõket ja jõime Wilma toodud teed. Hiljem tundsin koguaeg seda lõkke haisu oma suusamaskil.
Väike plaan on, et viimase kolme päeva jooksu võiks jõuda teha ühe külaskäigu naabrite juurde ja viimasel päeval ehk ka üks korralik afterskii.
Ja tundub, et arvutit tahetakse jälle Chucki vaatamiseks mult ära võtta. Ja kui juba Chuck alustab, siis on kahtlane, et täna külla jõuame.