Eile jäi plaanitud blogikanne tegemata, sest mu arvuti võeti õhtul filmivaatamiseks kasutusele. Ja eile õhtul oli jube unekas ka, teistel vist samuti. Kõrvalmaja kutsus meid peole enda juurde, aga meist keegi ei jaksanud minna sinna. Ega blogida ka poleks väga jaksanud. Piltidega olen niipalju tegelenud, et iga päev pildid arvutisse tirinud ja täna panin ka picassesse üles suurema osa. Sorteerida eriti ei viitsinud, see on taas selline aega ja tahtmist nõudev.
Filmiga oli ka muidugi huvitav teema. Üritasime pool õhtut arvutist pilti telekasse saada, mul oli selleks juhe kaasas (eelmise aasta kogemus näitas, et selle tassimine paha ilmselt ei teeks), aga millegipärast muu pilt telekasse jõudis, aga värvid mitte. Noja peale foorumite lugemist ja ja seadete näppimist avastasime lõpuks, et sellel minu vingel kaablil on üks nupp, millele vajutamine kohe värvid telekasse tõi.
—
Juba eile peale mäelt tulekut oli jube väsimus, järsku avastad, et nii palju lihaseid on päev otsa rasket tööd teinud ja nad kõik on valusad ja igal liigutusel tunda.. täna pole asi parem, diivanilt tõusta on kohe nii raske, isegi veiniklaasi on raske tõsta, käed eriti kõrgele tõusta ei taha..
Kuna eile oli esimene mäe päev, sai tehtud vähe lühemalt. Ei tohi ju kohe esimesel päeval üle pingutada. Nii sain ma olla ka tunni või paar lapsevalves (meie majas on kambas ka üks ühe aastane jõmpsikas) ja wilma sai ka korraks lauaga mäele. Noja magavat last valvata pole just keeruline töö:)
—
Täna sõitsime bussiga meie kodu juurest veidi kaugemale, teise mäekompleksi juurde. Vot seal oli veel ägedam. Eile sõitsin põhiliselt ühte sinist rada ja proovisin lisaks ühe musta ära. Aga see must oli minusuguse algaja jaoks ikka liiga järsk, teist korda ma seda proovida ei taha. Suurema osa ajast tegelesin ma lihtsalt pidurdamisega. Tänases kohas sain proovida punast, mis ka tundus liiga järsk. Lõpuks leidsime ühe sobiva koha, kus sai istmeliftiga üles ja üleval sai valida erinevate radade vahel ja mina sõitsin siis sealset sinist. Ja see oli mu jaoks ideaalne, piisavalt rahulik, et sai harjutada kandivahetust ja aegajalt nii järsk, et mõned kukkumised sain ka nüüd kirja. Lisaks avastasin täna ka ühe sinika, mille tekkimise kohta mul küll andmed puuduvad.
—
Temperatuur on äkitselt langema hakanud. Kaks päeva oli keskmisel -22 kraadi nii öösel, kui päeval, täna aga näitas mäe all olev kraadiklaas vaid -4 ja meil kodus õhtul akna taga -6. Ja see -22 ei tundu eriti hirmus, veidi külmem on siis, kui sõidad väga suurtes kõrgustes liftiga või kui liiga kauaks paigale jääd.
—
Teistel oli vist homme plaan ka kolmas koht ära vaadata. See kolmas koht mulle vist ei meeldi, seal vist istmelifte ei ole. Ja mulle need konksud ja punnid üldse ei meeldi, siis ei saa üldse puhata. Mu jaoks on juba alla tulek piisavalt väsitav, et keskmiselt ühe laskumise jooksul ma 15 korda istun maha ja puhkan. Oleneb raja pikkusest muidugi. Räägiti, et need tänased mäed olid ligi kilomeeter kõrged. Ja no mida lihtsam rada, seda pikem distants.
—
Õhtuseks meelelahutuseks on meil lisaks filmidele, wiile ja telekale ka lauamänge hulga.
Ja õhtul lubati pannkooke teha. Elu on tõesti ilus. Ma juba kardan, et see nädal saab liiga ruttu läbi.
Ilmselt ma ikka iga päev ei viitsi kokkuvõtteid teha. Aga pilte lisan endiselt picasa kontole. Siia lõppu ka paar tükki lisaks tänasest:
