Tasakaal

Eelmine nädal oli üüberäge. Selle koheseks kajastamiseks polnud loomulikult aega, sest koguaeg oli vaja kuskile minna ja midagi teha ja nädala lõpus sai siis lihtsalt tsilläksida. Ja see nädal olen ma üldse iga päev kella 9 paiku õhtul alles koju jõudnud, õnneks esmaspäeval teatriskäigu tõttu ja eile sai üle pika aja taas trennis käidud. Väike trennipaus andis  kohe tunda – esimese 10 minuti jooksul olin juba täiesti läbi omadega. Aga pingutasin siiski 40 minutit kokku ära. Suvi on ju tulemas.

Terve see nädal on tööl olnud kole kiire ja eilne päev oli eriti hull, paanikat tehti ka palju ja see on üsna nakkav. Trenn mõjus selles mõttes ikka jube hästi, täna on kohe kuidagi pea värske ja hea on olla – kuigi  eile õhtul hankisin endale peavalu – võimalik, et sellest jubedast rabelemisest. Hea, et enne trennis sain ära käidud, sest tegelikult hakkas juba tööpäeva lõpus tekkima tunne, et miski jama on tulemas.

Kui aga eelmist nädalat meenutada, siis see oli päris sürr kohati.
Kõik sai alguse sellest, kui ma esmaspäeval eirasin oma trennimineku kohustust ja mõtlesin, et lähen siis teisipäeval ja kolmapäeval – rohkem läinud nädalal võimalust ei olnud ette näha, sest pühad ja maaleminek oli plaanis.

Niisiis, kui ma esmaspäeval juba kodus olin ja iseendaga sisemist võitlust pidasin trennimineku üle, jõudsin lõpuks järeldusele, et trenni jõuan ma veel piisavalt, aga kui ikka mingil päeval kohe kuidagi ei ole seda viitsimist, siis võib ju puhkepäeva ka endale lubada. Kuigi ma olin ka terve nädalavahetuse trenni osas looder olnud, aga seda ajapuudusel ja muude kohustustega seoses, mitte viitsimatusest.

Olles sellele otsusele jõudnud, mõtlesin, et pole ammu “kolmapäevaste”* sõbrantside seltsis aega veetnud ja kiirelt sai üks sõnum saadetud ja oligi poole tunniga uus plaan olemas.
Sai veedetud üks ütlemata lõbus õhtu heade inimeste, kunstiteemalise filmi ja veini seltsis.

Järgmiseks õhtuks olin taas teinud trenniplaani. Aga kuidagi läks nii, et üks sõbrants helistas ja kutsus teatrisse. Mu esimene reaktsioon oli, et mul ikka trenn plaanis ja mis imelik teater veel, aga siis meenus, et mul mõned raamatud vaja kutsujale tagastada ja see oleks hea võimalus kokku saada üle tüki aja. Niisiis, mõeldud-tehtud. Sai üle pika aja nähtud üht toredat inimest ja lisaks ka teatrisse (nüüd olen 2 nädala jooksul 2 korda teatris käinud, selline kultuurse inimese tunne tekib lausa:P). Sellises teatris ma varem käinud ei olnud ka. Etenduseks oli “Lageda taeva all”. Mulle meeldis.

Teel koju toimus ridamisi veidraid asju nii, et koju jõudsin ma alles südaöö paiku. Kõigepealt jäin bussist maha ja siis meenus, et aga ma ei tahtnudki kohe minna bussi peale vaid ka poest läbi. Vahepeal avastasin, et mul oli vastamata kõne ja sms sisuga “suhelda viitsid?” Noh, tegin oma ostud ära ja siis suhtlesin ka natuke. Kõne oli suht jabur, liiklus segas kuuldavust ka natuke, aga ma tõsimeeli arvasin, et see tuttav mulle kogemata helistas ja sõnumineeris**. Hiljem selgus, et tegu siiski ei olnud eksitusega.
Telefoniga edasi rääkides astusin bussi peale. Märkasin üht tuttavat nägu (kuigi ma ei suutnud tuvastada, kuidas ma teda tean ja kes ta täpselt on), naeratasin talle põgusalt (noh, mitte liiga rõõmsalt, juhuks kui ikkagi peaks ta täiesti võõraks inimeseks osutuma) ja rääkisin telefoniga edasi. Kui kõne lõpetasin kuulsin enda kõrvalt tuttavat häält ja avastasin, et seisan ühe sõbrantsi kõrval. Kumbki meist polnud bussi astudes teineteist märganud. Selgus, et see sõbrants ja see tuttav nägu tunnevad ka teineteist (ma kahtlustan, et lausa elavad koos, sest sõbrants igatahes elas teises kandis võrreldes sellega, millised minu andmed viimati olid. Aga vähemalt sai selgeks, et mu mälu mind näo osas ei peta, kuigi päris kindlaks ma ikkagi ei teinud, kuidas ma teda tean.

Edasi suundusin siis ühte piljardiklubisse, kus see helistaja oma kogemata tellitud rannakarpidega*** ootas. Kohapeal oli veel kaks tuttavat nägu – nende tuvastamine polnud üldse keeruline õnneks.
Tegelikult oli see õhtu väga lõbus, kuigi sellel helistajal oli vist mingi keskea kriis parajasti ja ma ei  ole väga sellise asjaga kokku puutunud ja ei oska nagu reageerida hästi, natuke muretsema pani. Ühel hetkel läks tüüp õllesid ostma, aga tuli tagasi hoopis piljardikuulidega. Muidugi, ega me ju mängida ei plaaninud ja need said seal laua peal mõnda aega seista, kuni üks baarman need tagasi küsis. Õlled tulid ka ikkagi hiljem järele, ma arvan, et mingi 6 tükki korraga. Ja meid oli lauas tol hetkel vaid 3, üks parajasti lahkumas ja üks juba üsna mitu õlut  eelnevalt ära joonud. Ma andsin siis ka oma panuse ja ära nad joodi. Proovisin ka elus esimest korda rannakarpe.
Tegelikult oli ikka väga naljakas õhtu, hoolimata sellest, et ühel inimesel tõsine kriis paistis olevat.

Järgmisel päeval siis taas oli mõte minna õhtul trenni. Aga siis tuli sõbrantsilt 2 nädalat tagasi saadetud emailile vastus, et lähme jah millalgi sushit sööma. Ma siis mõtlesin, et noh, trenniplaanid selleks nädalaks nagunii suht pekkis, et rikuks selle viimase selle nädala trenniplaani ka ära ja teeks selle sushi kohe ära. Ja nii tegimegi.
Selline mõnus nädal oli heade inimeste seltsis.

Uus nädal algas peaaegu samamoodi, kirjutasin sellest veidi ülevalpool – kuna ma seda blogi postitust juba nädal aega kirjutan, siis ajajoon läks veidi sassi, aga täna saab see lõpetatud:)
Mul ei olnud küll trenniplaani käesoleva nädala esmaspäeva õhtuks, aga üsna olulised asjad ootasid tegemist. Ja siis kutsuti ootamatult teatrisse. Olulised asjad sai sujuvalt lükatud järgmisse õhtusse (järgmise õhtu trenniplaan pekkis). Aga see teatritükk oli tõesti väärt seda.  Teemaks ema ja tütre vaheline kisma. Oi kui tuttavad olukorrad seal ette tulid. Kuigi jah, mul on veidi paremini läinud, kui selle etenduse tütrel.
Kolmapäeval oli kindel plaan trenni minna, aga taas see ebaõnnestus. Aga vähemalt eile siis lõpuks õnnestus. Otsustasin, et aitab pikkadest tööpäevadest selleks nädalaks ja puhata on ka vaja. Ja jeiii, jõudsingi reede ära oodata. Hommikul muidugi Boss ajas mind korraks paanikasse, kui minu reede jutu peale tegi suured silmad ja tõsimeeli väitis, et täna on neljapäev. Korraks juba jõudsin mõelda, et eiii ometi… ma olen seda reedet nii kaua oodanud, ei ole võimalik, et ma eksisin.. õnneks ei eksinud, ongi reede ja 13, minu lemmik:)

Ja nädalavahetus linnas. Tea, kas peaks seltskonlik edasi olema..?

* mõned head aastad tagasi oli meil ka kolmapäevatajate seltskond, aga nüüd on selles kolmapäeva pundis uued näod.
** oi kuidas ma ei salli seda sõna, aga sms-is kõlab veel halvemini.
*** see osa sõnumist oli ka päris jabur ja selle peale arvasin veel enam, et ta kogemata neid saadab:)