Ühes toredas blogis kirjutati trollimisest ja sellest, kuidas trollijatega käituda. Teema haakub ideaalselt minu viimatise sissekandega ja sellega, kuidas mõned on mul soovitanud trollidele vastata nendele tuttavas keeles (ma küll trollimöla väga hästi ei valda) ja osad on soovitanud ignoreerida.
Selles blogi postituses on põhjalikult ära seletatud, miks trollijatele võib reageerida – kuigi hääl sinu peas ütleb sulle, et neid tuleb ignoreerida – nimelt saab nende trollijate kulul palju nalja, ja nali on veel kordi naljakam, kui saad seda ülejäänud maailmaga jagada.
Ehk teisisõnu, alati pole vaja järgida fraasi “don’t feed the trolls”.
Muidugi sellel ülaltoodud staarblogijal on neid trolle kohe hulganisti ja ta vist lausa teenib raha nende vestluste avaldamisega. Mina nii andekas pole, ja mul on teadaolevalt vaid 2 trollkülastajat. Aga kaks on minusuguse mitte-kuulsa blogija jaoks ka päris arvestatav number ja häid nalju jagan hea meelega oma lugejatega. Nii ma siis mõtlesin, et jagan ka oma avalikus blogis neid jaburaid kogemusi trollidega – muidu saavad ju vaid valitud isikud teada, milleni minu blogi lugemine viia võib. Hoiatuseks või nii, et edasilugemine võib viia tagasipöördumatult trollijaks muutumiseni.
Nende kahe trolli puhul on huvitav asjaolu see, et nad mõlemad heidavad mulle ette seda, et ma üldse blogin ja end internetis välja elan, samas nad mõlemad käivad siin lugemas rohkem, kui nii mõnedki püsilugejad. Ma nagu pole kuulnud, et mu blogi kohustusliku kirjanduse nimekirjas oleks. Lisaks käib üks neist päris tihti ka mu kinnises blogis kõiki pealkirju korduvalt klikkimas, justkui arvaks, et kui piisavalt kaua lukus olevate postituste peal klikkida, siis kaob parool iseenesest.
Ja seesama klikkiv troll on lausa nii pühendunud, et saadab mulle ka sms-e – kahjuks kuulus ta kunagi minu tuttavate hulka, selle tõttu on teadlik minu telefoni numbrist. Imelikul kombel suutis ta varem jätta mulje, et ta on normaalne inimene, mitte aga kustumatu mulje. See niigi õhkõrnaks kulunud normaalsuse hõng kadus igaveseks selle sms-iga, kus mulle sooviti eluaegset kibestunud vanatüdruku elu. No mida sellisele lambale vastata? Surusin siis oma ignoreerimise põhimõtte maha ja vastasin oma tõekspidamistele kohaselt, et pigem elan üksi, kui joodikuga.
Järgmisest vastusest juba selgus, et see troll ilmselt üldse elu ilma meheta ette ei kujuta. Sest “ka joodik on mees“, tuli vastuseks. Kuuldavasti aga pole see kooselu sugugi nii lilleline, nagu see troll oma sõnumitega üritab tõestada. Aga kui õnneks pole muud vaja, kui üht meheks kutsutavat isendit, siis palju õnne – too primitiivne troll on oma elu eesmärgi täitnud.
Aga kui see mehekujuline isend on olemas ja muud pole õnneks vaja, siis tekib küsimus, et miks sellisele õnnelikule, ja (väidetavalt) igati rahuldatud, trollile mõjub nii häirivalt see, et keegi teine elab üksi ja üldse ei kurda oma üksi elamise üle ja kirjutab hobikorras oma blogis trollidest ja muust eluolust. Kohe nii häirivalt mõjub, et peab oma häiritusest teada andma sms-i teel. Mulle jäi nendest sõnumitest küll mulje, et selle juhtumi puhul see nn. Mees ei täida oma eesmärki.
Aga jah, trollijatega saab nalja. Absurdihuumorit. Seega võib mõnikord trollide asemel ignoreerida neid hääli oma peas, mis soovitavad trollidest mitte välja teha.
