Täitsa lahe on omada hobi. Ma tõsiselt naudin seda trennis käimist* ja lõpuks ometi on mul hobi, mille puhul mul süümekaid ei teki – no igasugu lugemised, filmid ja veinitamised ei lähe hobidena kirja, sest need on liiga igapäevased tegevused ja mitte eriti tervislikud ja kiitlemist väärt tegevused (tõsi, lugemist harvem, aga kui hea raamatu kätte saan, siis ikka ööuni kannatab mu hobi tõttu).
Nüüd on tekkinud ajaprobleem. Mul ei jätku kõige jaoks, mida ma teha soovin, enam aega. Koli või täiskohaga linna. Aga ma ei suuda ju loobuda oma kasside külastamisest. Niigi on piin näha neid vaid 2 korda kuus. Aga veel suurem piin oleks neid linnakassideks kasvatada. Vähemalt ma arvan, et oleks – mul on mulje jäänud, et nad täiega naudivad õues käimist, sest suvisel ajal nad tuppa eriti nägu ei näita, käivad vahel söömas ja liivakasti kasutamas – jah, nad on sellised esteedid, et tulevad tuppa “wc”-sse, kuigi laste liivakast sobib neile ka, või lillepeenar, ja see neid ei huvita, et see jälle ei sobi meile.
Tegelikult ma tahtsin kirjutada sellest, et eelmine nädal oli täiesti hullumeelne ja täitsa veider oli tänane rahulik nädala algus. Kas see jääb kestma? Vaevalt. Aga hetkel saab korraks hinge tõmmata. Ma kohe otsustasin täna laisk olla ja õhtu lihtsalt maha logeleda. Tegelikult oli mul pool päeva mingid veidrad nähud ja ma kahtlustasin, et hakkan kas haigeks või kurdiks jääma, pea kumises ja kõrvust käisid mingid lained läbi, selline veider eemalolev ja uimane oli olla ja väike peavalu kah. Ja kuigi ma korra õhtul isegi kaalusin trenniminekut, otsustasin, et organism ilmselt annab märku, et üle pingutada ei tohiks.
Võimalik, et mingi seos sel eilse trenniskäiguga oli, sest ma läksin spordiklubisse mütsita, teades, kui salakaval on kevad (aga soe oli ju! kuigi tuuline, tagasti tulles ikka panin mütsi pähe), ja lisaks olin ma eile trenni minnes tavapärase 5-6 tassi kohvi asemel joonud vaid 1.5 tassi ja seda oli näha juba crosstraineril, kui tavalise 0-2 leveli asemel andis masin mulle teha lausa 0-9 levelit, sest pulss oli nii madal. Hakka või kohvi kogustega mängima, et masinad vaheldust mulle pakuks.
Aga tänasest veel.
Niisiis, ma käisin täna kahes uues veinipoes, mis muide asusid kõrvuti. Üks neist oli väga sümpaatne, igati. Hästi mõnus õhkkond, äge sisustus ja väga meeldiv ja veiniteadlik müüja (võimalik, et tal oli mingi ägedam ametinimetus, sest tavamüüja ei oska pooltki nii palju veinidest rääkida), kellelt kuulsin palju uusi veinidega seotud sõnu ja soovitusi ja ostsin esimest korda elus Sitsiilia veini. Lisaks sain teada, et neil toimuvad neljapäeviti degusteerimised ja lisaks on nende facebooki fännidele ka vist soodustus. Ma plaanin igatahes fänniks hakata ja ühe neljapäevase degusteerimise peab kindlasti ära proovima.
Hinnad olid sellised, et kannatab täitsa mõnda veini osta. No nii fifty-fifty. Igatahes väga positiivne poekülastus.
Aga see teine pood, vot seal ma vaatasin ainult hindu. Alguses vaatasin ka silte, aga ühel hetkel märkasin hindu ja siis märkasin, et kõik hinnad on samasugused või kõrgemad.
Noh, mu poolest võib poe kirjelduses olla kasvõi kümme korda gurmee, aga kui mul on võimalus mujalt poest osta 5-6 veini selle poe keskmise pudeli hinnaga, siis ma ikka ostan pigem 6 tavalist head veini, kui ühe gurmeesuperveini. Maitseelamus loomulikult on veini puhul üks olulisemaid asju üldse, aga no ma tean, et selle raha eest saan ma kuus korda ka head maitseelamust. Pealegi, kes mulle garanteerib, et krõbe hind tähendab tingimata head veini.
Nii, et sinna teise ma ei plaani enam minna. Kuigi kena nägi välja ka sealne interjöör ja müüja poiss oli ka viisakas ja kena… ja kõvasti ülelõhnastatud – ok, see polnud samuti selle poe tugevaim külg, aga andestatav:)
Peale veinipoode astusin korraks ka ühte secondhand poodi sisse, sest mul kõik teksad (kõik need kaks paari) korraga lagunevad** ja kui ma varsti uusi ei leia, pean hakkama seelikuga käima. Sest ilma püksteta oleks lihtsalt ebaviisakas ja ennekuulmatu ja noh, pole minu stiil.
Aga sealt tulin sama targalt tagasi. Mõttetult kallis on meie riigis secondhand kaup ja no lisaks, millist saasta müüakse. Asi ei olnud ainult selles, et mulle midagi selga ei mahu, vaid selles, et ei hakka isegi silma midagi, mida tahaks selga mahutada. Peab vist edasi Türi kaltsukates käima, sealt ikka aegajalt midagi leiab. Kuigi hinnad on haigelt suured sealgi. Aga ikkagi poole väiksemad, kui selles täna külastatud kuulsas kaltsukas.
Muidugi ma võiks minna ka mingisse pärispoodi, aga no olen seda varianti ka proovinud ja sealt õige asja leidmine on veel vähem tõenäosem ja nende uute kaupade puhul ajab eriti närvi, kui need lagunevad kiiremini, kui kaltsukakaup – hind on ju kordi suurem ja eeldaks mingitki vastupidavust. Lihtsalt nii tüütu on neid uusi otsida. Samas, ammu pole seda varianti proovinud. Oleks mul vaid seda aega, et minna poode läbi kammima ja riideid proovima. Kui keegi riiete ostmist kohe üldse ei salli, siis olen see mina. Või ma parandan end – proovimist ei salli. Osta võiks, kui keegi otsiks kokku asjad, mis mulle sobiks ja mulle need kandikul ette kannaks. Aga ise otsida ja siis veel proovida.. tüütus kuubis.
Ja kuna öö on käes ja õigest magamaminekuajast on juba üle tunni möödas, siis tänaseks aitab. Kuigi ma ütlen, et öö on kirjutamiseks parim aeg. Aga tööandjat ilmselt see vabandus ei huvitaks, kui ma selle tõttu pidevalt sisse magama hakkaksin.
_________
*ja tänu sellele ma nüüd kirjutan ka pidevalt sellest, kuidas ma trennis käin või ei käi.
** sain inspiratsiooni oma teksaprobleemist kirjutamiseks ühest teisest blogist, mille täna avastasin. Ja mis te arvate, kui mulle blogi avalehel must kass vastu vaatab, kas ma siis ei satu sõltuvusse, rääkimata kirjutusstiilist, mida sooviks isegi vallata. Igatahes väga mõnus lugemine.
