Kell 8 ärkamine nädalavahetusel ei ole kohe kindlasti minu lemmiktegevusi (või mis nädalavahetusel, mitte ühelgi päeval ei meeldi mulle vara ärgata..), aga peab tunnistama, et üsna palju asju saab tehtud, kui ei maga pool päeva maha ja kui pole tegu tööpäevaga. Ja selle raames mul ongi nüüd terve ports asju kirja panna.
***

Laupäeval viisin kella üheksaks auto Paidesse teenindusse. Oli plaanis rehvid, õli ja kojamehed välja vahetada ja lisaks veel lasta kõikvõimalikud asjad korda teha, mis võiksid juunis tuleval ülevaatusel takistuseks olla. Lisaks lasin taas mootorile diagnostika teha, aga endiselt oli kõik korras. Muidugi ta ei ole mul nüüd tükk aega välja ka surnud, kui need mõned korrad välja arvata, kus ma foori taga käigu sisse unustan ja siduri lahti lasen. Kusjuures alati ühe konkreetse foori taga. Nüüd ma olen juba õppinud sellest ja enam pole seda ammu juhtunud.
Hea nali oli muidugi see, et poole tee peal hakkas lund sadama ja rehvivahetus ei tundunud üldse nii hea mõte enam. Aga näib, et seekord siiski pidama see lumi ei jäänud.

Vennanaine tuli teise autoga kaasa nii, et siis me chillisime mõned tunnid Paide poodides ja ühes kohvikus.
Kuna teenindusest ei helistatud selle aja jooksul, otsustasime, et lähme Türile tagasi ja hiljem viib õde mind Paidesse auto järele. Muidugi ma kartsin, et kui nad helistavad, on nad jälle leidnud terve hulga probleeme ja tahavad jälle mu autot mitmeks päevaks enda kätte jätta nagu aasta tagasi. Aga õnneks seekord miskeid suuri vigu polnud ja enam vähem peale koju jõudmist helistatigi, et võib autole järele tulla. Raha läks ka õnneks palju vähem, kui kartsin.

Peale auto kätte saamist olid mõned tunnid täiesti vaba aega. Jõudsin isegi pool Romy ja Michele’i koolikokkuleku filmist ära vaadata ja meeleolu vilistlaste peo jaoks luua. Ja siis sai juba õe juurde sauna ja peale seda oligi juba vaja hakata sättima õhtuse ürituse jaoks.
Õnneks leidsime omale õhtuks kaine autojuhi (ilm oli sigakülm ja kuidagi ei oleks tahtnud 6 km sinna, ja öösel sama palju, tagasi jalutada) seega alustasime juba kodus rummikokteilide manustamisega. Kui ei ole ikka 15 aastat klassikaaslasi näinud, siis tuleb ikka enne veidi soojendust teha.

Kohapeal ma muidugi üritasin seda soovitust järgida, mida ma mõned sissekanded tagasi mainisin. Osalt muidugi selle pärast, et minu jaoks olid klassikaaslased kamp võõraid inimesi, kellega polnud eriti millestki rääkida. Tüüpküsimused, “millega tegeled, kus elad ja mitu last on”, ei ahvatlenud eriti kellegagi pikemalt suhtlema. Vaid paar tükki oli selliseid, kellega ei tekkinud võõristusmomenti ja sai täitsa vabalt maast ja ilmast lobiseda. Nii, et enamus ajast käisin ma kas bändi vaatamas või suhtlesin mingite teiste tuttavatega, keda kooli peale oli omajagu. Meie klassi lauda imbus ka näiteks sujuvalt mingeid teisi tegelasi, kes juba kooliajalgi meie klassi kambas pidevalt jõlkusid ja üks neist oli mullegi üsna tuttav nii, et lõpuks ei pidanud ma meie lauast eemale minemagi, et mul lõbus oleks.

Kui bänd alles alustas, oli saalis vaid umbes 3 inimest peale minu, nii jäi kõigil kuulmata, et esimene lugu mulle pühendati. Aga tühja sellest, oleks rohkem rahvast, vbl oleks ma massi sisse ära kadnud ja pühendus oleks saamata jäänud:) Hiljem näidati bändiruumi ka – selgus, et see oli tegelikult hoopis muusikaklass. Ja raadioruum oli aastate jooksul hoopis psühholoogi kabinetiks muundunud. Sinna mul õnneks asja ei olnud.

Tantsusaalis ütles vahepeal keegi mulle tere. Mina viisaka inimesena muidugi küsisin, et kellega tegu. Selgus, et üks õpetaja. Noja ma kahetsesin terve õhtu seda, et ma huvi tundsin ta isiku vastu. Ta hakkas end kohe mu sõbrannaks pidama. Rääkis oma elu üksikasjad mulle 20 minutiga ära. Ja siis nägin, kuidas ta mingi noore kuti juurde tantsima läks. Poiss natuke aega punastas ja siis tormas saalist välja. Paar korda ujus ta mulle ka veel külje alla ja üritas juttu ajada, aga ma olin vahepeal juba ühel klassikaaslaselt kuulnud, et see õps pidigi lausa linnalegend olema Türil ja üldse puhta segi. No ütleme nii, et ega ta 15 aastat tagasi ka normaalne polnud. Aga vist oli ajaga hullemaks muutunud.

Mingi hetk vedas meie klass end kollektiivselt tantsupõrandale ja siis oli juba väga lõbus. Coolerid olid muidugi oma ülesannete kõrgusel ja ma pole vist ammu nii vabalt end tantsupõrandal tundnud – osalt kindlasti mõjus teadmine, et ma ei näe neid inimesi kindlasti jälle mitu aastat:) Õigemini ma ei mäletagi viimast korda, millal või kus viimati tantsimas käisin üldse.
Kusjuures avastasin, et ühe klassivennaga tulid tantsusammud ja keerutused nii hästi välja, justkui oleksime alles äsja harjutanud paaristantsu. Aga midagi sarnast meenus kooliajast kah, kuigi tema ei olnud see tüüp, kellega me tantsukursustel paarilised olime, temaga oli niisama hea klapp. Ja see tantsupartner oli üks kahest klassikaaslasest, keda ma kohe ära ei tundnud.
Üks teine klassivend kutsus ka tantsima, kui juba bänd lõpetanud oli ja mingi ull disko käis. See eriti ei ahvatlenud, ja kuigi ma viisakusest alguses läksin, ei jõudnud ma isegi poolt lugu seal olla, kui juba põgenesin jubeda muusika ja minu peale hingatava alkoaurude eest. Kell oli siis pea kaks öösel ka juba, ei saagi loota, et siis veel kaineid inimesi on. Aga mina olin ilmselt liiga kaine, et neid aure ja seda tüüpi “muusikat” taluda.
Muidugi öösel andis krampis jalg märku, et liiga hoogsalt sai jalga keerutatud või liiga vähe vett alkoholi peale tarbitud. Õnneks tavapärane juukseloopimisejärgne kaelavalu polnud eriti hull. Aga muidu on küll juba mitu päeva tunne, et üks üldmassaaz kuluks ära.

Meie klassijuhataja oli ka kohal. Seda isegi ei osanud oodata. Ma ei uskunud, et ta oma vanuse kohta endiselt nii kõbus on. Võibolla veidi vaiksema häälega ja natuke rohkem aukus silmadega, aga muidu ikka samasugune. Ta oli meie vanu tunnikontrolle 15 aastat alles hoidnud. Saime need nüüd enda kätte. Päris huvitav oli lugeda, et ma olin juba vanasti üsna õel (aus?) oma ütlemistes:P Teemaks oli pinginaabri karakteristika ja ega ma ei olnud ennast tagasi hoidnud.

Kooliraamatu saime kõik ja klassipilt tehti ka. Saan aru, et sinna see osalemise tasu läks. Seda oli aimata, et juua peab ise ostma, aga oleks oodanud, et mingit söögi moodi asja ikka pakutakse. Aga ma isegi müügil ei näinud söödavaid asju. Kui ma öösel kell 2 koju jõudsin, oli esimene käik külmkapi juurde.
Hea otsus oli muidugi, et veini ega õlut ei tarbinud tol õhtul. Coolerid tekitasid ka päris mõnusa meeleolu ja õnneks said need enne peo lõppu otsa ka, ja ilmselt tänu sellele õnnestus ka pohmelli vältida. Kuigi mul käis peast läbi, et mis see väike shampus siis ära ei ole. Seda jagus meie lauas õhtu otsa. Õnneks oli kainet mõistust veel nii palju säilinud, et läksin ostsin omale hoopis ühe vee.
***

Nädalavahetusel ei läinud muidugi kõik asjad hästi. Venna laps suutis mu vanasse läpakasse mullitaja vett kallata. Ja mitte keegi ei julgenud mulle öelda. Ma oleksin kohe jaole saades osanud ehk midagi ette võtta. Ja kohe kindlasti ei oleks ma arvutit tükk aega käima proovinud panna. Kui ma lõpuks asjast kuulsin, olid nad juba enda meelest selle ära kuivatanud ja üritanud ka käima panna. Ja käima üritasid nad ilmselgelt liiga vara panna seda. Nii, et arvuti on suhteliselt kutu – väikseid elumärke andis, aga päris käima ei läinud. Ma nüüd ei teagi, kas peaks kraani alla teda panema, sest ilmselt need seebijäänused seal alles.
Kusjuures ma olengi kõige rohkem vihane selle pärast, et nad mulle ei öelnud kohe, mitte sellepärast, et nad lapsel lasid mullitajaga arvuti juures mängida. Kuigi seda oleksid lapsevanemad ka võinud taibata. Aga samas ma ei imesta ka, sest vend ju mullitas ise köögis toidu läheduses ka, mis see arvuti siis ära ei ole.

Noja nagu sellest vihastamisest veel vähe oleks. Jõudsin linna ja avastasin, et mu sussid on vale koha peal. Selgus siis, et uus korterinaaber, kes niigi pidevalt peavalu valmistab, on minu sussidega rõdul käinud. Esiteks, MINU sussidega! Teiseks, RÕDUL! Ma ei käi isegi rõdul sussidega vaid panen sinna tennised jalga, sest rõdu ei ole väga kuiv ja seal on ilgelt kiviklibu ja sodi ja ma ei tahaks pärast samade jalanõudega toas käia enam. Rõve noh. Mul on igatahes mõte, et pean vist uued sussid ostma, sest need on juskui rüvetatud. Vabanduseks tõi tüüp, et oli purjus. Tundub, et juua see mees ei oska.
Kusjuures, reede õhtul tahtis ta mu toast lauda laenata. Ma ei lubanud, sest ma ei taha, et minu toas mööblit keegi teine peale minu liigutab. Pealegi mul on asjad laua peal. Ja tegelikult ma ei usaldanud ka oma lauda tema kätte. Istuvad veel oma kambaga puruks ntx. Arvestades, et ta juua ei oska, oli see kartus ilmselt põhjendatud.
Kusjuures, täiesti jabur on see, et kui juba hakkab tunduma, et oleme suutnud mõned reeglid juurutada ja et hakkab asja saama tüübist, siis suudab ta jälle millegi ebameeldivaga üllatada. Ilgelt ära on tüüdanud. Tahaks uut naabrit omale.
***

Ja et mitte lõpetada negatiivsete emotsioonidega, siis siia lõppu veel väike filmisoovitus ja minu lemmikosa sellest filmist: