Mul on ikka viimastel nädalatel korduvalt olnud plaan ette võtta oma tegemiste kajastamine ka blogis, aga küll on laiskus peal, siis jälle lihtsalt väsimus ja kui neid pole võtta, siis pole lihtsalt aega. Ja nüüd muidugi pean ilmselt leppima värskemate uudiste kajastamisega, sest varasemad asjad pole enam nii selgelt meeles.

Kõige värskemad teated on eilsest pärit. Eile veetsin ma päris suure osa päevast rooli taga. Aga peatuseid oli piisavalt, et see tüütavaks küll ei muutunud. Ainuke aeg, kus ma väsima roolikeeramisest hakkasin, oli n.ö. koduteel, kui väljas oli juba pime ja peavalu endast teravamalt märku hakkas andma.
Aga üldiselt, kui mõned kavas olnud peatuspaigad välja arvata, sai plaan üsna edukalt täidetud ja natuke lisakski.

Äratus oli taas vara. Ja sebimist enne lõunasse minekut ka omajagu, seega jõudsin ma alles kella üheks Tartusse. Seegi käik oli pigem varuplaan. Algselt oli mõte minna tavapärast Jõgeva maanteed pidi Äksi külla ja sealt rahvas peale korjata. Kuna aga üks osaline oli alles Tartus ja bussist maha jäänud, läksin seekord Tartu kaudu, et ta peale korjata. Sõita julgesin ma muidugi vaid lauluväljaku parklani. Ja ilmselt õigesti tegin – sain päeva jooksul lausa kaks korda Tartu liiklust kiruda. Parklas sai lisaks tüübi ootamisele korraks kokku saadud ühe läheduses elava sõbraga (see ainuke sõber, kelle juurde ma oskan Tartu linnas iseseisvalt sõita:)), kellega sai kiirelt üks Mate tehing sooritatud. Olingi juba kaua poekraami peal olnud. See on esiteks tükk maad kallim ja lisaks on selle maitse ka kuidagi liiga lahja või siis olen ma sõltlaseks muutunud. Vaheldus on igatahes teretulnud.

Kuna kõik need toimingud võtsid aega – pohmellis sõber tahtis kodus süüa ja mina võtsin heameelega ühe kohvitassi ligi ja lisaks veensime viimasel hetkel ka neljanda osalise kaasa tulema – saime alles kella kolme paiku liikuma. Nii jäid meil osad plaanitud kohad käimata. Osalt kindlasti ka selle tõttu, et mitu inimest üritas korraga kaarti lugeda ja jube raske on valida, kui üks ütleb enne ristmikku vasakule, ja teine paremale. Vahepeal pidingi ise kaardi lugemisega tegelema. Muidugi ma olin kõige kainem ka. Ma võtsin omale mõned alkovabad õlled ikka kaasa. Aga veider oli neid juua, õlle maitse oli neil (Buckler oli vist tolle nimi) täitsa olemas ju endal oli küll kohati tunne nagu teeks midagi keelatut.

Esimene peatus oli meil Alatskivi surnuaial. Lossid ja muud ilusad kohad said eelmisel aastal ära vaadatud. Seerkord olime seal kandis asjalikud (vähemalt mõned meist) ja tegelesime haua koristamisega. No ja mittekoristajad käisid luusisid niisama ringi. Imetlesid Juhan Liivi hauda, mille juures oli näha, et Liivil oli eelmisel päeval sünnipäevast 145 aastat möödunud.

Järgmine käik oli läheduses asuvasse Nina külla. Vot see koht oli äge. Imeväike küla nagu mingisse vene filmi oleks sattunud. Mutikesed istusid oma madalate majade ees ja osad mammid kõndisid viiekesi kõrvuti keset teed, tegemata väljagi lähenevast autost. Ikka tükk aega nad mõtlesid, enne kui otsustasid natuke eest ära tõmmata. Ilmselt neil seal väga tihe liiklus pole ja miks peaks onju mingeid võõraid autosid läbi laskma. Ilmselt nad muidugi aimasid ka, et me juba tolleks hetkeks eksinud olime. Õnneks oli nii väike see küla, et leidsime üsna kiirelt ka õige tee üles taas. See oli juba siis tagasiteel. Eelnevalt olime istunud Peipsi ääres, ühes imeilusas kohas, kiriku ja majaka kõrval. Seal sai hävitatud mõned kaasatoodud snäkid ja joogid ja muuhulgas ka üks maamesilane:(
Kirikukõrval olevast majast käis aegajalt meie tegemisi piilumas üks naisterahvas, kes ilmselt kahtlustas, et me mingi laga endast maha jätame. Aga ta pidi pettuma, juhul, kui tal sellised ootused olid.
Vahapeal kostus järve pealt ka lärmi. Kaks paadimeest olid paadid kõrvuti ajanud ja suhtlesid valjuhäälselt omavahel. Nagu tavaliselt bemmimeestest jõmmid tänavatel suhtlevad..
Ja siis käisid veel mingid võrrimehed oma võrri piinamas, tegid meie lähedal paar tiiru, ilmselgelt üritasid muljet avaldada sellega, et nende võrr ka mäest üles vedas ennast, kaks tüüpi pardal.

Peale Nina tegime Alatskivi bensukas peatuse – kordasime eelmise aasta toiminguid – kabanossid, burksid ja chill..
Edasi tegime mingi imeliku ringi, saime sõita päris pikalt kruusateed mööda ja kuidagi sujuvalt loobusime ühest sihtkohast. Ja siis võtsime suuna Põlvasse.

Põlvas hakkasime kohe lõket tegema ja siis saigi ülejäänud õhtu seal grillides ja saunatades-õlletades veedetud. Mingil hetkel läks õhk jube külmaks, siis otsustasin, et käin ikka ka saunas, saab korraks sooja. Natuke põdesin tahma ja suitsu pärast (tegu suitsusaunaga ja vett saab vaid ämbritega, võib muidugi konnasid täis tiiki ka hüpata.. ), mis külge võivad jääda. Aga soe tundus olulisem ja lõppkokkuvõttes oli saun ülihää.
Kui juba pimedaks kiskus, siis muidugi hakkas jälle külm. Telkima ma igatahes veel ei riskiks minna. Noja oli aeg tagasi ka liikuma hakata. Rahvas oli vaja koju tagasi viia.
Endal oli mõte, et vbl sõidaks Põlvasse tagasi, aga väsimus sai võitu. Ka hommikul ei tekkinud tunnet, et kuskile mujale, kui koju, tahaks minna. Nii, et kuskil lõuna paiku olin ma tagasi Türil. Ja tegin natuke unevõlga tasa lõpuks.

***

Enne trippi olen mõelnud kirjutada natuke tööltoimuvast. Lihtsalt nii palju stressi hakkab seal külge, peab end vahel välja elama. Aga need kirjutised on kõik pooleli jäänud. Kärped on osa ära söönud.. ja osa on tsensuuri nahka läinud. Praegu läks ka terve pikk peatükk paremaid aegu ootama.
Tegelikult ma kaalun aegajalt oma blogi lukku panemist, et saaks natuke vabamalt end välja elada. Aga näis, võibolla muutun ma varsti nii tuimaks, et ei viitsi enam põdeda selle pärast, mida keegi siit lugeda võib ja mida veel nende teadmistega peale hakata..