Sai see puhkus siis ametlikult eile lõppenuks kuulutatud. 3 nädalat on ikka tõeliselt lühike aeg. Ei jõua nagu vedelema veel hakatagi. Plaanide tegemisest rääkimata. Ja juba jälle vaja tööle minna.
Tööle minekuga oli muidugi veel eriti jabur teema, et märkasin eile facebookis ühe kolleegi tehtud pilti meie kontorist ja seal olid toimunud mööbli liigutamised. Selle sain küll kohe selgeks, et minu laud on minu toas alles, aga siis hakkasin mõtlema, et aga kas mu laud on ikka õige koha peal, kas mu tuppa on uued inimesed kolinud.. jne. jne. Ma jõudsin oma peas igatahes mõelda välja igasuguseid hulle teooriaid ja nagu sellest veel vähe oleks, nägin veel unes ka õudukaid sellest, kuidas mu tuppa on lisandunud veel umbes 6 inimest – tegelikult mahutab see maksimaalselt 3 inimest ilma liigse küünarnuki tundeta ära.
Nii ärkasin ma juba hommikul kell 6 õuduka peale, et edasi muretseda selle üle, mis mind tööl ees ootab. Nii et ma ei saanud jälle korralikult välja magada ja unevõlg oli juba niigi tervest sellest puhkusest ja eriti viimastest päevadest.
Tööle jõudes selgus, et ongi kogu kontoris suuremat sorti kolimised toimunud, aga minu laud oli nihkunud vaid meetrikese akna poole – sama koha peale, kus ta korra varem juba oli olnud ja seekordsete muudatustega seoses oli see parim valik võimalikest. Nii, et alati ei peagi ise kohal olema, et asjad saaksid paika enda nägemuse kohaselt. Aga uued toanaabrid olid mul küll. Ise oleksin küll eelistanud seda eelmist toanaabrit, aga noh, tema oli teisest osakonnast ja üsna loogiline on mul istuda ühes toas inimestega, kellega rohkem vaja koostööd teha. Nii et reaalsus oli ikka palju parem, kui ma ette kujutasin, õnneks:)
Nii siis, töörutiini alga taas.
Aga enne töörutiini algust jõudsin puhkuse viimastel päevadel siiski end kokku võtta ja uurisin tavapäraselt seltskonnalt, kas sel aastal pole roadtrippi plaanis. Selgus, et annab korraldada ja korraldasimegi järgmiseks päevaks..
Seekord otsustasime vahelduse mõttes minna teisele poole – s.t. mitte Ida-Virumaa, vaid Võrumaa poole, ja ma seadsin kohe teise autojuhi kandidaadi fakti ette, et seekord mina rooli ei istu, kui minu autoga ei minda:) Mul oli igasuguseid argumente ikka ka, a’la Lõuna-Eesti mägedes on ikka rohkem võimsust vaja, kui nende Focusest välja pigistab ja, et mul on mp3 mängija:P Igatahes, mõjus see, kui ma polnud nõus rooli ise istuma teise autosse.
Kuna mulle maanteel sõita meeldib ja autos õlletamine oluline ei olnud, siis saingi seekord oma autoga minna. Varasemad aastad oleme alati käinud teise autoga.
Kui ma mööda neid kurvilisi ja mägiseid setumaa teid sõitsin, siis olin ikka väga rõõmus selle valiku üle, sest oma auto tunnetus on ikka parem ja isegi sellega suutsin ma enamus ajast sõita vaid 50km/h, võõra autoga oleks vist poole aeglasemalt edasi saanud.
Aga hullult äge oli neid mägesid seal vallutada ja mulle see kant on alati meeldinud, mõnus vaheldus meie tavalisele sirgele maastikule ja uskumatult ilus ka veel.
Kui olime sõitnud tükk aega ringi, vahepeal teinud muuseumi, toidu ja vaadete peatuseid, tundus kell olevat sealmaal, et peaks juba ööbimiskohti otsima. Mõned viidad jäid isegi silma ja sai isegi helistada mõnda kohta, aga selgus, et kohad kinni või ei vastatud telefonile. Ühte kohta sõitsime kohale, aga seal oli mingi suuremat sorti noorte kogunemine ja lisaks ei hakanud ka silma inimest ega asutust, kust infi saaks, seega sealt sõitsime minema.
Siis hakkas juba hämaraks kiskuma ja silte ka enam silma ei hakanud, kuni ootamatult Haanjas märkasime külalistemaja silti Rogosi mõisa väraval.
Läksime uurima, et kas seal pakutakse majutust, aga see koht oli üsna välja surnud. Üks silt isegi oli, mis märkis külalistemaja. Aga mingit vastuvõtulauda ei old, ega ka telefoni numbrit, kust infot saaks.
Õnneks on mul ju nutitelefon olemas ja sai natuke googeldatud ja telefoninumber hangitud.
Helistasin siis ja veidi üllatunud hääl vastas mu küsimusele, et ikka saab öömaja, lihtsalt neil juba tööpäev lõppenud, aga uksed olid lahti ja astu vaid sisse. Küsiti veel, mis kell hommikusööki soovime. Ja isegi õllesid sai külmkapist osta, mis oli päris lahe, sest meie ekslemistel jäime me õllevarude täiendamisega hilja peale ja tee peal polnud üldse bensukaid ka. Minul tegelikult probleemi polnud, mul olid veinivarud kodust kaasa võetud.
Hommikul selgus, et meil oli hullult vedanud, sest alles eelmisel õhtul oli maja rahvast täis olnud ja meie lahkumise päeval oli samuti täiesti täis bronnitud see koht. Sattusime sellisele ajale, kus peale meie oli vaid 3 soomlast öömajalisteks. Nendega saime ka veel õhtul sõbraks ja õhtu kujunes ilmselt selle tõttu ka veidi lõbusamaks, kui ma lootsin. Ehk siis me ei pidanud lauamänge mängima, et õhtut sisustada:)
Tegu oli tsiklimeestest turvatöötajatega. Üks neist veel väitis, et ta on mustlane ja üritas meile kaartidega ennustada. Kuna kaardipakk oli puudulik siis ei saaks seda väga tõsiselt võtta isegi siis, kui sellistesse asjadesse uskuda. Aga kohati oli veider küll, kui ta näost kaameks muutus ja keeldus tulemusi avalikustamast. Ja need kehvad kaardid tulid ka alati samale inimesele.
Mulle lubati muide nelja tütart. Kuna mul juba kaks emast kassi on, siis need läksid juba arvesse. Kaks siis jäänud veel hankida.
Ei tegelikult ma ei plaani nii pea kasse juurde võtta:P
Aga lahe õhtu oli.
Hiljem, kui peaaegu kõik olid magama kobinud, istusime veel väljas natuke. Nägime kahte siilipoega, kellest üks hakkas juba trepikotta minema. Niisiis tegelesime siili päästmisega. Torkis ikka küll, kuigi siilipoeg torgib ilmselt palju vähem, kui suur siil.
Kui selgus, et kell on vahepeal ootamatult neli saanud, hakkas mul magama minekuga kiire. Ma pidin ju roolis olema ka järgmisel päeval. Magada sain vist ligi 3 tundi, kui üks toanaabritest nii norskama hakkas, et ma mõtlesin, et ei ole võimalik, et inimene suudab sellist häält teha. Mingi aeg üritasin seda välja kannatada, aga siis läksin autosse magama. See oli väga ebamugav ja lisaks hakkas siis juba liikumine pihta ja ega magada sealgi ei saanud. Lihtsalt tunduvalt vaiksem oli. Igatahes läksin tunni pärast tuppa tagasi ja üritasin vähemalt pikutada.
Mingi hetk siis pidi ärkama, et hommikusöögile jõuaks. Siis juba olid kuuldused ühe külastaja autos magamisest levinud. Vähemalt sain ma paarile inimesele kinnitada, et ma ei olnud seal tervet ööd.
Peale hommikusööki tegime veel väikse ekskursiooni mõisas sees ja siis mõtlesime, et käiks Suurel Munamäel ära. Kaks meie seltskonnast, mina kaasa arvatud, ei olnud sinna veel eluski jõudnud.
Teel sinna peatusime korraks, et üht kirikut imetleda – kirikute imetlemine on meie trippidel üks põhitegevusi olnud alati – ja siis avastasid meid ühed sugulased (mitte minu omad), kes meid enda juurde kohvile meelitasid. See tähendas mitme tunnist peatumist ühes lahedas talukohas. Kohvi oli hea, ja kõik sinna kõrvale pakutu viis lausa keele alla.
Peale seda oli veel siiski aega, et ka Munamäkke jalutada. Sellest teekonnast annavad minu jalalihased siiani tunda. Aga alla tulles oli mul küll täitsa hirm, et kuidas ma pedaalidega hakkama saan, kui selline tunne on, et jalgade asemel on sült. Täielik nõrkus oli. See on see, et pea kuu aega jäi trenn vahele. Homme on plaanis jälle korralikuks trenniskäijaks hakata.
Ja siis, peale munamäge veel üks kirik ja siis kodutee.
Väss oli küll. Unekas oli tegelikult läinud, aga lihtsalt väsimus oli. Kui silmad poleks lahti püsinud, siis ma poleks hakanud koju sõitmagi. Kuigi, ise võid ju korralikult sõita, aga alati sellest pole ju abi. Tee peal üks vastutulev möödasõitja üritas ikka mind ära tappa, pidin täiega pidurdama, et kokkupõrget vältida. Aga ma jõudsin talle näidata täistulesid ja keskmist sõrme. Teinekord ehk mõtleb, enne kui vastutulijale nii lähedal olles “vastassuunda kalduma” plaanib hakata.
Aga et siis selline puhkus oli seekord. Sai ehitada katust, käia loomaaias ja kinos ja Lõuna-Eestis. Ja siis logeleda, paitada kasse ja lugeda raamatuid. Kui seda laste kisa poleks nii palju olnud, oleks peaaegu nagu super puhkus olnud. Alati ei peagi ju Pariisi sõitma, et äge oleks. Kuigi muidugi ma eelistaks Pariisi.
