“Kohvik” ja loomaaed


Pühapäeval läksin lõpuks peale kahenädalast maal olekut taas linna. Eile tulin jälle maale tagasi.
Nagu arvata oligi, mu basiilikud ja tomat eriti elumärki enam ei andnud. Üks pisike basiilik oli imekombel kuidagi roheliseks jäänud ja natuke isegi kasvanud, teised olid kas kollaseks muutunud või puhta ära kuivanud. Tomatil on ka veel paar rohelist lehte, ehk siis veidi elulootust veel on mõnel taimel. Lilled vähemalt on üsna hästi vastu pidanud.

Linna läksin seekord koos venna suurema lapsega. Eks tema vajab ka väiksest vennast veidi puhkust. Ja oi kui mõnus oli ikka magada oma mugavas voodis ja mitte ärgata laste kisa peale igal hommikul.

Olime kolmapäevani  minu juures ja venna laps oleks vist veel mõneks ajaks jäänud. Kuigi seda on ta maininud, et koduigatsus on tal küll. Ta on juba pikalt kodust ära olnud ka. Väike lootus on tal, et saab nädala lõpus oma päris koju tagasi.

Ega ma väga lastele meelelahutust pakkuda ei oska, aga tundub, et piisab, kui panna telekas multika kanalile ja ongi korras. Vahepeal muidugi ikka soovitan muid asju ka teha, mänguasjadega mängida  või joonistada. Ja lauamängude olemasolu avastas ta ise ja nendega mängimine oli kah teretulnud tegevus multade asemel.

Terved päevad muidugi toas me ei passinud, käisime poes ja lisaks kinos Jääaega vaatamas. Teisipäeval käisime ka loomaaias. Sattus selline kahtlane ilm olema, aga õnneks hästi vähe sadas ja soe oli ka. Igati mõnus päev oli ja laps oleks tahtnud järgmisel päeval juba uuesti minna.
Tänapäeval siis enam ei öelda “kui Tallinnasse lähme, lähme kohvikusse ja loomaaeda”, vaid tänapäeval tuleb öelda kohviku asemel Hesburger. Muidugi need ussisalati teemad olid mul küll Hessi isu ära võtnud, aga noh, teised ju tahtsid minna. Läksin siis ka. Usse õnneks ei kohanud.

Täna oli maal ärkamine sama hirmus, kui need eelmised korrad – kisa tõttu ei saanud taas korralikult välja puhata. Pean ikka hakkama enne kella kolme öösel magama minema. Pealegi, peaks hakkama harjutama ka, et kohe on töönädal algamas. Sellele ma üritan muidugi mitte mõelda veel väga palju.