Trammis lugemisega tuleb ikka ettevaatlik olla – palju ei puudunud, et oleksin eile kogemata oma peatuse maha maganud. Sekund enne uste avamist siiski avastasin, et minu peatus on.
Ükskord varem olin ka kuidagi oma mõtetes ja läksin hoopis üks peatus varem maha. Õnneks oli järgmisse, õigesse, peatusesse üsna väike maa võrreldes mõne teise peatusevahega.
Ja nii kui ma jõudsin blogis mainida, et tahaks juba akent avada kodus, olid kiled akendelt õhtuks läinud. Hoidsin kohe terve õhtu mõlemas toas aknaid lahti. Ehk saab mu aknapealne taimekasvatus kah värskest õhust elujõudu juurde – viimasel ajal pole basiilikud eriti edasi kasvanud ja tomat näeb üldse kuidagi närtsinud välja.
Kuna kiled on maha võetud, siis ma eeldan, et maja esikülje fassaad on valmis ja ilmselt seda hommikust akna taga kopsimist enam karta pole. Küll siis teise poole rahvas ise annab märku, kui neil probleeme tekib.
Trennis käisin ka eile. Avastasin, et ma suudan juba kauem järjest trenni teha – varem oli nii, et 40 minutit oli juba suuremat sorti pingutus, aga aegajalt pidasin ikka 50 minutit vastu. Nüüd juba on 50 minutit täiesti talutav ja kui ma eile veel lugemisega hoogu sattusin, oli juba üle tunni möödunud, kui otsustasin, et selleks korraks aitab. Tegelikult hakkas telefoni aku tühjaks saama ja lugeda enam ei saanud, jaksu ja viitsimist veel oli. Igatahes on palju mõnusam trenni teha, kui on mingi ajaviide sinna juurde. Ma arvan, et varem ma mitte ainult ei väsinud liiga kiiresti ära vaid lisaks hakkas igav. Nüüd seda igavuse probleemi enam ei ole, tuleb vaid telefoni aku enne ära laadida.
Homme on plaanis oma vaba päeva hästi ära kasutada ja teha ära auto ülevaatus (koos sinna juurde kuuluva remondiga) ja passi uuendamine. Uue passiga koos teen siis lõpuks ka ID kaardi ära. Ja kui ilm kannatab, siis võiks ju nädalavahetusel ka ratta kummid lõpuks täis pumbata ja paar tiiru metsas teha. Vahelduseks siis värskes õhus trenni kah.
Muidu oli päris hea mõte reede vabaks võtta – avastasin, et juba sel nädalavahetusel on Rabarock ja täna maale sõites pääsen ma homsetest ummikutest Viljandi maanteel. Tegelikult mõtlesin, kas ei peaks isegi seda üritust külastama, nüüd on mitu aastat vahele jäänud ja tegelikult on selle üritusega seoses igasugu toredaid ja huvitavaid mälestusi. Aga kuna pole kuulda olnud, et sõpradest keegi läheks, siis pole väga teemasse süvenenud ja plaane teinud – päris üksi ma sellisele üritusele minna ei viitsi, kuigi arvata on, et kohapeal kohtaks kindlasti tuttavaid.
Ega ilm pole veel selline ka, et telkima kutsuks. Suvi pole end veel päriselt ilmutanud.
