Ei läinudki palju aega, kui leidsin Amazonist uue raamatuseeria – ja kuna sattus eriliselt põnev seeria olema, siis sai kõik kolm osa vähem, kui nädalaga jälle loetud. Uneaeg sai selle tõttu muidugi kannatada veidi. Aga ma lohutan ennast alati sellega, et nädalavahetusel magan end välja. Kui just jälle uut sama head lugemist ei leia.
Hetkel pole väga pingsalt uut seeriat otsinud, sest olen veel selle äsjaloetu mõju all ja ei taha seda muljet, mis see raamat jättis, rikkuda. Osalt kardan, et sama head raamatut on võimatu leida ja ei tahaks ju midagi kehvemat lugeda. Samas, mul oli samasugune hirm, kui lõppes näiteks Potteri ja ka Videviku saaga – kuidagi nii kurvaks tegi, et need läbi said, sest tundus, et noh, enam paremaks minna ei saa, järelikult saab minna ainult kehvemaks. Nagu on selgunud, saab küll paremaks minna. Või vähemalt võib leida samaväärseid või peaaegu samaväärseid raamatuid. Lihtsalt neil kõigil ei õnnestu sellist kuulsust ja edu saavutada, aga see ei tähenda, et nad kehvemad on.
Üks positiivne asi, mis ma see nädal avastasin, on see, et trennis käies on võimalik kah lugeda. Nimelt saab telefoni ilusti aparaadi peale paigutada ja see tund aega trenazööridel, mis muidu kohati igav tundus, sai kohe palju sisukamaks. Lisaks, milline aja kokkuhoid, kui saab teha kahte asja korraga:) Nüüd võib tekkida ainult see probleem, et mu Amaozonist tulevad arved hakkavad kole kiiresti kasvama.
Ülimugav on küll tegelikult niiviisi raamatuid osta. Kuigi mulle meeldib küll raamatupoes raamatuid lehitseda ja lugeda, aga sinna ei satu nii tihti kui tahaks ja kuidagi lihtsam on neid õigeid raamatuid leida, kui soovitused ekraanile ilmuvad ja, kui ei pea mingi kaua oodatud raamatu pärast eraldi poodi minema. Pealegi on meie raamatupoodide valik ikka üsna kesine võrreldes Amazoni valikuga.
Lisaks on jube hea, kui telefonis on koguaeg mingid raamatud võtta ja ei pea lihtsalt igaks juhuks raamatut kaasa vedama, juhuks kui vaja kuskil midagi oodata ja aega parajaks teha. No näiteks trammis on ka lugemine päris hea ajatäide.
Aga elu tundub jälle ilus, kui ei pea ainult tööst mõtlema ja sellest, kuidas järjekordset tulekahju kustutasda. Saab kodus vedeleda ja on taas lootust jõuda trenni – nädalavahetusel ma lihtsalt puhkasingi ja ei teinud muid plaane, kui trenni jõuda ja tiba koristada ja need plaanid said ka täidetud. Uneplaan jäi küll veidi täitmata – nimelt võtsid oma osa öised chättimised ja raamat ja no kuigi ma aimasin, et võib-olla tulevad ehitajad jälle akna taha kopsima ja mu hommikund segama (kuigi nädalavahetuse tööplaanist eelmine kord hoiatati ette ja seekord seda ei tehtud), ei tulnud ma eluski selle peale, et nad kell 7! (või oli see 7.30, aga see ei oma tähtsust) pühapäeva hommikul kolistama hakkavad. Laupäeval vist tulid ikka 10 paiku, igatahes no tunduvalt normaalsemal ajal. Igatahes täiesti absurdne. Et esiteks seekord ei uuritud, kas maja elanikele see sobib (eelmine kord mainti, et ERANDKORRAS tullakse) ja teiseks, kes kurat tuleb kell 7 puhkepäeva hommikul teiste und häirima. Selge on see, et enamus sel ajal veel magavad.
Muidugi on tore, kui maja rutem valmis saab – ma tahaks juba nii väga akent avada ja ka aegajalt õue vaadata. Aga sellegipoolest, selline asi on täiesti haige. Kui ma järgnevad nädalavahetused linnast ära ei plaaniks olla, siis ma ilmselt kirjutaks maja listi, et paluks mitte enne 10-t nädalavahetusel puurima hakata. Tegelikult ikka peaks kirjutama ära, sest see ehitus kestab veel ligikaudu kaks kuud. Ei tahaks sellist üllatust jälle.
Nii, ja kui ma sellest tööväsimusest lõpuks välja puhkan, hakkan jälle seltskondlikuks ka. Eeldusel, et ma mingit sellist raamatusarja jälle ei leia, mis mind koju naelutaks:)
