Vahepeal on mind jälle tabanud laiskus ja ajapuudus ja need teised asjad.. püüan nüüd siis enne aasta lõppu veel kiirelt mõne kokkuvõtte teha. Fännid juba kaebavad ka.
Teisipäeval (nädal tagasi siis) võtsime töö juures ette mõned veinid, mida meie toredad kliendid koos muu hea ja paremaga meile saatnud olid. Kuna oli eelviimane tööpäev enne seda, kui suurel osal vaja autoroolis olla ja kuskile kiirustada, siis tundus see ideaalne õhtu kolleegidega tsillimiseks. Noja mis seal salata, täitsa tore koosviibimine oli meil. Mõtlesime, et peaks teinekord kordama, võibolla mõned lauamängudki tööle vedama.. aga eks kõik on ajastuses kinni, et kõigile sobiks.
Kui suur osa veinidest joodud, käis hetkeks peast läbi kojumineku mõte. Siis aga selgus, et meie üliõpilasest kolleegil on ühikas plaanis lauamängu õhtu ja sai kiirelt tehtud plaanid ümber. Suundusime peale väikest burksi tiiru (see oli kõige halvem burks, mida ma hessis kunagi saanud olen. tükiks ajaks nüüd isu läinud) ja veinipoe külastust ühikasse.
Veinipoega seoses peaks ka ära mainima, et sadama Wine Store on koht, kuhu mina enam eales jalga ei tõsta, kui mul veini peaks vaja minema. Nimi Wine Store oli küll paljulubav, aga veinivalik oli seal kesine mis kesine. Ma ei leidnud sealt mitte ainsamatki oma lemmikut. Tegime lõpuks valiku ilusa kolmese komplekti järgi, stiilis ilus pakend ja pudel näkku. Odav oli ka, seega ma kahtlustasin muidugi hullemat, kui ta lõpuks oli. Teisalt, me olime alla juba 3 pudelit nelja peale hävitanud, maitsemeel polnud ilmselt teravaim sel hetkel. Teist korda ma seda ostma igatahes ei hakkaks.
Ühikas tutvusime teiste osalistega ja mäng võis alata. Mänguks oli Eesti. Ma olin muidugi kohe algusest peale veendunud, et olen kaotajate tiimis. Aga kuidagi juhtus nii, et hoopis võitsime.
—
Neljapäeval käis meil jõuluvana. Mõned väiksemad sugulased elavad veel õndsas teadmises, et päkapikud ja jõuluvanad on olemas ja nende pärast saab siis seda tsirkust ka korraldada. Õe vanem laps sai aga nüüd juba targemaks ja ega ta selle teadmise üle õnnelik polnud. Aga elevust jagus temalegi siiski ja ta oli sama püüdlikult, kui varasematel aastatel, oma salmid pähe õppinud. Õnneks ma ise pääsesin sel aastal vaid ühe luuletusega. Vaesed lapsed, kes muudkui kinke saamas käisid. Üks nelja aastane esitas ainult omaloomingut. See oli üsna koomiline, kuigi lapsevanematel võis veidi piinlik ka olla (üks luuletus kõlas nii: jõuluvana ostis suitsu. hakkas kohe tegema). Teised luuletused tegi ta ka ise ja need rääkisid põhiliselt sellest, kuidas auto muudkui otsis parkimiskohta ja lõpuks ei leidnudki:)
—
Järgmisel päeval orgunnisime ühe väikse väljasõidu sugulaste juurde. Panime auto inimesi täis ja rentisime haagise ja läksime puude järele. Meile nimelt hakkas tunduma, et me ei ela seda talve seal olemasoleva küttematerjaliga üle ja vaja juurde hankida. Tundus sobiv hetk olevat kuna palju abikäsi oli saadaval. Noja mõned tunnid lumes müttamist ja puude ladumist ja oligi korras. Noh, suurem osa jäi muidugi veel riita ladumata, aga sellega nüüd ei põle nii hullusti. Ma ise sain vist natuke külma seal, mitte, et ma aktiivselt kaasa poleks löönud, lihtsalt riietus oli halvasti valitud ja väiksemagi tööseisaku ajal hakkas kohe külm. Alles õhtuks tehtud saunas sain korralikult sooja uuesti. Seekord oli eriti kuum saun. Aga lumme hüppama ikka ei kutsunud.
—
Ja siis tänase päeva tippsündmus oli jõulupidu kahasse firmaga, kellega me vahepeal vennastusime ja kes selle ürituse üldse korraldas meile. Niisiis Piisonifarmis käisime. Kes pole käinud, soovitan üle vaadata. Söögid viisid keele alla, pererahvas oli tore, piisonit nägime ka. Kõik oli äge. Ainult natuke külm oli vahepeal, aga selle tarbeks olid tekid seal kohe käepärast.
Sain taas oma juba pähe õpitud luuletust kasutada. Meil käis nimelt jõuluvana ka üritusel. Hiljem sain teada, et tegu sama näitlejaga, kes suvises pulmas õhtujuht oli. Mina muidugi ära ei tundnud habeme ja prillide tagant. Ega ma ju pulmas ka ära tundnud, et tegu endise koolivennaga, keda ligi 15a tagasi teadsin. Jõuluvana niisiis oli tasemel. Pole nii head etendust ammu näinud ja nii palju naerda saanud, kui seal neid esitlusi ja jõuluvana kommentaare kuulates. Minu esitlust kuulis ilmselt vaid jõuluvana, mul niigi nõrk hääl ja esinemisjulguse puudumine viis viimasegi sellest. Aga paki sain kätte siiski.
Ahjaa, enne Rakvere poole sõitu kogunesime kalamajas ja mul õnnestus seal märgata üht musta kassi, täpselt mu leiukassi koopiat, kel samamoodi väheke valget kurgualust näha on. Üsna pisike oli teine, pool aastat võis olla vana, igatahes tegi ta natuke haledat kassipoja häält. Noja nagu arvata oli suutsin ma suure osa teest muretseda, kuidas sellel kassil läheb, kas tal kodu on, kas ta süüa saab jne..
—
Kui ma vahepeal olin siin suurel kolimislainel ja unustasin isegi ära, et peaks aastavahetuse plaane tegema (mitte, et ma plaanide tegemisse usuks), siis ühel hetkel keegi tuletas meelde, et see teema juba aktuaalne. Nüüd on mul tavapärased kaks plaani – Äksi või Põlva. Kui ma vaid otsustada suudaks. Mõlemasse kohta ma väidetavalt olen oodatud (ja ega mul erilist põhjust selles kahelda pole) ja mõlemas kohas on tore seltskond garanteeritud. Eelmisel aastal jäin Tallinnasse plaaniga kodus olla, aga viimasel hetkel vedasin end siiski ühele üritusele, kus suurem osa seltskonnast oli mu jaoks tundmatu ja pean selle õhtu liigitama kõige igavamate aastavahetuse kategooriasse. Nii, et Tallinn on igatahes välistatud. Kuigi tegelikult loeb ikkagi seltskond, mitte asukoht. Sellega seoses meenub, et üks lõbusamaid aastavahetusi on ka päälinnas veedetud kuskil 5 aastat tagasi koos lemmiktibidega. Jalutasime jäätunud shampusega mööda linna, otsides meest, kes seda nõus lahti sulatama..
Ja no kes veel ei tea, kolimisest ei tulnud seekord midagi välja. Minu enda süül. Aga ma arvan hetkel, et ma tegin siiski õige otsuse. Lihtsalt natuke halb tunne on, et ma selle nii viimasel minutil ümber mõtlesin. Enne oli vist liiga suur elevus ja ei mõelnud piisavalt hästi järele. Kuigi ma enda meelest olin seda juba teinud. Aga mis sest enam.. küll asjad jälle ise paika loksuvad.
