Pool tänast tööpäeva sai veedetud meie endi poolt korraldatud seminaril, Kumus. Kuna meil väike firma, on suuremal osal meist alati ka mingid ülesanded antud seminaridel. Millest mina olen tihtipeale kõrvale hiilinud, sest mulle ei meeldi rahvamasside tähelepanu ja mis iganes ülesanne seda endaga kaasa toob, sellest mina hoidun.
Täna aga sain ülesandeks üritust filmida. Algselt ma kahtlesin, kas ma tegin õigesti, et selle töö peale end pakkusin. Mul ju omalgi kaamera olemas ja mulle on täitsa meeldinud see operaatori töö. Hilisem filmi kokkupanemine on heade vahendite puudumisel veidi tüütumaks ülesandeks osutunud. Aga noh, võõras kaamera jne.. aga kui me siis seal saalis selle kaamera kokku panime ja statiivi otsa sättisime, tekkis kohe selline tunne, et vot see mulle meeldib. Et mulle on lihtsalt vaja õiged mänguasjad kätte anda.
Muidugi suurema osa ajast lasin ma kaameral lihtsalt omasoodu käia, vajalik asi kaadrisse sätitud.. lõpu poole üritasin küsimuste esitajaid ka kaadrisse saada, aga see eeldas püsti tõusmist ja lisaks ei tahtnud kaamera statiivi peale tervet ringi ümber telje pöörduda ja teistpidi oli mul seda raske pöörata. Et siis see seljataguse filmimine ei edenenud, aga muuga läks vist hästi. Eks homme näeme, kui filmi “ilmutame”.
Ma üritasin vahepeal ka telefoniga internetis käia, õnnestus ka, aga pagana ebamugav ikka. Ma eelistan ikka arvutit.
Seminari ma väga ei pingsalt ei jälginud, liiga palju bännerijuttu oli minu jaoks, aga kui see kena läti poiss lavale tuli, siis võtsin kaameral juba zoomi ka kasutusse:) Einoh, ausõna, ärge tulge ütlema, et lätis pole ilusaid mehi. Või noh, vähemalt üks on ja ülisharmikas kah veel ja rääkis head inglise keelt ja ausalt öeldes, mina küll kahtlen, kas ta ikka päris lätlane on.
Hiljem tegime ka väikse jõuluistumise kolleeegidega, tore oli.
Koduteel sain vist tiba külma või siis tabas mind taas see needus, et kui olen kelellegi maininud, kui hea tervis mul viimasel ajal on, siis on mingi külmetus kohe platsis. Ma küll üritan seda öeldes üle õla sülitada ja mainin iga kord ära ka, et ma ei tohiks seda mainida, aga näe, ei õpi ma vigadest. Niisiis, suutsin omale peale kojujõudmist väikse palaviku hankida. Tükk aega istusin teki sees, jalad täiesti jääs ja sooja ei saanud kuidagi, teisalt nägu tulitas, isegi korterinaaber küsis, miks mu põsed nii roosad. Noja oligi palavik.
Loodan siiski, et vitamiinid oma ülesannete kõrgusel püsivad ja hommikuks on need külmetusnähud kadunud. Teisalt, mul on vist hetkel kolimiseelne stress, selline asi võib ka organismile nõrgestavalt mõjuda. Ma loodan, et liigne muretsemine mul täna und ei vii. Eelmisel nädalal veetsin niigi mitu unetut ööd. Ja praegu on hull väss.. ja ma pean veel igaks juhuks natuke Videvikku lugema, et omal tuju nats paremaks muuta.
—-
* pealkiri ajendatud tänasest msn-i vestlusest. Minu lausele “torrent, hellou”, vastati “kõu… helju”, ja ma lugesin kohe sealt välja, et mine põrgu onju:) Tegelt, oli jutt Kõu interneti kiirusest.. ja helju pidi siis helloud tähendama ilmselt? Aga selle oleks võinud igaüks segamini ajada, ka ilma palavikuta.
