Laupäeval tegime Põlva tiiru. Kaks sünnipäeva ühe õhtuga. Õnneks toimusid need samas kohas, nii et polnud probleemi mõlemale jõudmisega. Kohale jõudmise ainukeseks probleemiks oleks peaaegu kujunenud üks hääletaja, kelle peale võtsime. Nimelt viisime ta Põltsamaale, asulasse sisse, aga ise polnud selle kohaga üldse tuttav ja sõitsime siis asulast välja valet teed pidi. Saime siis mu arvuti ja gps vidina appi võetud ja selgeks tehtud, kus oleme. Olime õigelt teel küll kõrvale kaldunud ja ringi teinud, aga vähemalt ei pidanud tagasi sõitma vaid saime õigele teele peatselt. Aga napikas oli küll, ühel teelahknemisel, kui oleksime teisiti valinud, oleksime sõna otseses mõttes rappa sõitnud:)
Sellega seoses tuli siis jutuks, kuidas minu hääletajate pealekorjamised on alati mingi kiiksuga olnud (no, et kas vanamutt haiseb nii, et ma lämbumas olen, lisaks sellele üritab samal ajal mind surnuks rääkida, mingid pohmellis noored poisid võtsin ükskord peale, kes hakkasid mulle raha pakkuma, kui neid pandimaja juurde viin – ma isegi ei tea, kus pandimaja Paides asub ja üldse, auto jälle haises, seekord alko järele.. rõve noh.., üks tibi sõnumineeris terve tee.. ja ma polegi normaalseid hääletajaid vist kordagi peale võtnud). Noja siis kohe süüdistati mind, et mina olin autos ja sellepärast saimegi sellise hääletaja, kelle tõttu ekslema sattusime. Karma noh, selle vastu ma ei saa.
Aga ma üritasin see kuu oma karmat tasakaalustada ja tegin kasside hoiukodule püsikorralduse. See mõte oli mul tegelt juba ammu, aga sattusin netipangas otselingile ja ilmselt jõuluaeg mõjub ka natuke.. kuigi mulle piisab ka veinist, et mind lahkeks muuta.
Kuna me olime esimesed saabujad, pandi kohe ka köögitoimkonda. Aga noh, sellega olime me juba arvestanud ka, saigi seetõttu varakult sõitma hakatud.
Peol oli hulk lapsi, kes lammutasid natuke nari ja lisaks sõitsid WIIga rallit. Kuna mina olin see, kes oskas rallimängu käima panna, olin ma laste hulgas väga populaarne. Vahepeal kutsuti mind Kerstiks, sest minu nime paljud ei teadnud.
Vennale kinkisime trummi ja olin ka enda laenutrummi kaasa võtnud. Otsisime kõikvõimalikud pillid välja – saime kokku 2 trummi, 2 kitarri (üks neist lastekas) ja suupilli. Noja siis tegime muusikat. Lisaks üritasime edutult ühele tüübile trummimängu õpetada. Nii veider oli näha, kuidas inimesel puudus igasugune rütmitaju. Isegi ühe käega ei saanud rütmilöömisega hakkama.
Venna trummi muidugi võtsin nüüd endaga linna kaasa – avastasime et seal praod sees (võisid juba enne olla, ega ma osanud vaadata) ja ega ta ei kõlanud ka eriti. Poest lubati, et vahetavad välja. Pean vaid ootama, kuni uus kaup tuleb, tundub, et trummid on pop teema praegu, kõik olid ära ostetud.
Põlvast koju sõites oli meid autos juba rohkem – võtsime venna kassi, Hundu, kaasa. Nii, et meil on nüüd kokku kolm kassi. Ma ei ole kindel, kas ma kaine peaga oleksin selle ettepaneku teinud… Teisalt, ma hetkel veel ei kahetse ja üldsegi, ema oli nõus, et see on nüüd küll tema kass. Aga eks selgus saabub, kui oleme teda minu kassidele tutvustanud. Minu omad on parajad ülbikud. Neile jääb isegi kahepeale neljast toast väheks, kipuvad vahel urisema teineteise peale ja võimu nimel kaklema. Aga pigem hoiavad lihtsalt eemale üksteisest.
Esialgu me harjutame uut kassi uue koduga – tal ei paista sellega seni probleemi olevat, võtab asja ülirahulikult, isegi sõitu talub see kass ideaalselt. Minu omad ei saa kilomeetrit ka ilma mjaugumise/oksendamiseta sõidetud. Minu omasid kuskile transportida ja veel hoida kuskil võõras korteris, on täielik piin. Nii neile, kui mulle, sest ma pean nende kannatusi ju nägema.
Pildil Hundu, mis originaalis kõlas Paberihunt
Aga venna kassi tõime meile selle tõttu, et ega teda seal Põlvas väga sallitud. Kuna neil toasolev kass ainult kakles tollega, siis jäeti üks kass õue elama. Ta küll sai naabrite lakas soojemas kohas magada, ja süüa talle anti, aga sellega vist asi piirdus ka. Kassid ju soojalembesed ja tahavad tähelepanu ja paitamist ka. Seal tal seda polnud. Viimasel ajal armastas ka majaperenaisele küüntega jalga kinni hüpata. Ja ma usun, et nimelt sellepärast, et tunnetas sealtpoolt seda sallimatust. Jalga hüppamine asja paremaks ei teinud.
Ma ilmselt hakkan talle ka uut kodu otsima, sest kolmega läheb meil endal raskeks, seda enam, et minu omad seal peremehetsevad ja teisi ei tunnista, aga meil on vähemalt koht, kus saame neid lahus hoida nii, et keegi ei pea õues elama. Ja ma endiselt kaalun ka enda omade linna kolimist külmemal ajal, kui nad nagunii õues olla ei taha.. või noh, tahavad nii, et pistavad korraks nina välja ja siis tuppa tagasi. Tuulutajad sellised..
Ahjaa, et ürituse kirjeldus oleks ikka täpne – pühapäeval oli mul kohutavalt halb olla. Ma ei tohi ikka veini joomisse pause teha. Sest peale pikemaid pause on mul veini isu nii hea, et kiirelt kaob järg klaaside lugemisel. Pühapäev sai niisiis veedetud suremise äärel, kella kaheni voodis vedeledes. Kass käis mind lohutamas vist, ta pole mulle varem niiviisi nina alla nurruma tulnud. Teine seletus oli see, et ta tajus seda kolmandat kassi ja tuli tõestama mulle, et tema on ikka minu kass:) Üks kassidest küll taipas midagi, nägin teda sahvri ukse juures urisemas.
Aga eks ma kuulen peatselt uudiseid, kui ema otsustab neid kokku lasta.
Ja kui veel lõpetuseks kassidest rääkida, Simoni kassist on uus klipp youtube’s üleval: http://www.youtube.com/watch?v=VgmXrARr6aI
