Peale Pariisis käiku on loomulikult igasugused Pariisi teemalised või Prantsuse filmid hästi kaubaks läinud. Tegelikult käisin enne reisi ka Prantsuse lühifilme vaatamas ja need olid väga ägedad. Sai siis tookord ka nähtud reklaami peatselt linastuvale teosele “Midnight In Paris” ja paar päeva tagasi käisime 3/4 reisiseltskonnaga seda minu algatusel vaatamas.
Reklaamist jäi mulle väga hea mulje, aga teinekord on reklaamid paremad, kui film ise – seekord aga ületas film igati mu ootusi. Ma ei oodanud ulmet näiteks:)
Lahkusin kinost uskumatult positiivsete tunnetega. Ja arvan, et seda filmi võiks isegi veel vaadata kunagi. Näiteks kui ma “Melanhooliat” käisin vaatamas, siis see jättis ka kustumatu ja sügava mulje, kuid ma arvan, et teist korda vist ei vaataks. Ja “Melanhooliat” ei suudaks ilmselt ka kodusel diivanil vaadata, see on ikka kinos vaatamise film. Tegelikult “Midnight In Paris” on ka kindlasti kinoekraanil ägedam.
Ja ärgem unustagem muusikat, mis tavaliselt Prantsuse filmide juurde kuulub. Järgmine kord peaks vist omale seda muusikat hankima ja käima klapid peas Pariisis ringi, et tekiks see õige tunne:)
Seda ma aimasin, et see film tekitab soovi Pariisi tagasi minna. Mitte, et seda soovi niigi poleks, aga nüüd veel rohkem.
Nägime filmis kaadreid ka mõningatest paikadest, kuhu me ei jõudnud, kuhu aga kindlasti ühel päeval tahaks jõuda. Ja nüüd on nendele eelnevalt plaanitud kohtadele lisandunud siis see trepp, kuhu tasub keskööl sattuda, kui on soovi minevikku eksida.
