Turbotigu


mina vs maailm

Ma ikka vahel mõtlen, et mis mul viga on, et ma üldse inimesi ei salli. Ei mäleta, et see vastumeelsus mind alati saatnud oleks. Aga viimasel ajal küll.

Näiteks ma ei taha kontserditel käia enam, sest see tähendab rahvamasside sees olemist.
Töölt koju jalutamiseks valin tihti pikema tee mitte vaid trenni mõttes, aga osa sellest pikemast teest on üsna inimtühi.
Poes tahaksin käia siis, kui kedagi teist seal pole. Mitte vaid järjekordade tõttu, vaid lihtsalt kogu see trügimine on ebameeldiv. Nii palju on selliseid mühakaid, kes üldse ei vaata kuhu nad ise astuvad, või kuhu nad oma käru jätavad, ja pole kuulnudki kunagi midagi teistega arvestamisest.
Autoga tahaksin sõita tühjal teel, et mitte vihastada uimerdajate või potentsiaalsete mõrtsukate peale.
Kinos eelistan käia siis, kui saal on suures osas tühi ja selle võrra on vähem jutustajaid ja popcorni krõmpsutajaid.
Tööl tahaksin ka istuda omaette ruumis, seda muidugi rohkem selle tõttu, et pääseda mõningatest häirivatest teguritest, nagu näiteks elavad arutelud teemadel, mis mind ei puuduta, ülelõhnastatud meesterahvad, kohviga luristamine, jalgade ja kätega prõmmimine klappidest kuulatava muusika taktis, teelusikaga kellamäng.. Onju põhjuseid piisavalt:) Töö poole pealt loodan sellele, et varsti me kolime teise kohta ja siis saan väiksemasse tuppa – aga ma ei tea veel, kelle ma toanaabriks saan. Niipalju tean, et praegustest naabritest ma pääsen (enamusest vähemalt).
Ja kuigi mulle sobib elamine korterelamus, eelistaksin siiski, et mul poleks naabreid. Ülemistest loobuks selle tõttu, et nemad häirivad mu öörahu, alumistest loobuks selle tõttu, et kardan, et mõnel nädalavahetusel võin ma ise neid häirida, kui jään kauemaks filme vaatama öösel. Kõrval olevaid ma ilmselt ise ei sega ja klaverit pole ka enam hommikuti kuulda olnud.

Viimasel ajal eelistan ka rohkem üksi kodus olla, kui ise kuskil väljas või külapeal käia. Ei tasu nüüd muidugi sellest teha järeldusi, nagu mind ka mu sõbrad häiriksid, enda juurde meeldib mulle neid endiselt külla kutsuda, aga kodus on nii hea olla, et välja palju ei kipu. Aga just see võõras hall mass on see, kellega ma üldse kokkupuudet ei taha (ja no kolleegidega tahaks rohkem distantsi). Osalt arvan, et see 5 aastat kestnud kommuunielu on jätnud oma jälje ja nüüd lihtsalt naudin seda, et saan üksi olla. Ma ei ole igatahes veel tüdinenud iseenda seltskonnast:)

Aga muidu, tulemas on linna nädalavahetus, äkki otsingi mõned sõbrad üles:)

Edit: Ma teadsin, et ma unustasin midagi. Nimelt tahtsin veel kirjutada sellest, et olen mõelnud, kas mulle eraku elu sobiks. Aga vist ikka mitte. Sest ma tahan vähemalt interneti vahendusel inimestega suhelda. Aegajalt. Tänapäeval internet muidugi levib metsa ka, aga siis seda ei saa enam erakluseks nimetada. Ja ma ei suudaks elada kuskil metsa vahel või üksikul saarel ilmselt, sest mul peab olema lähedal mõni normaalne pood, mis ei paku vaid külapoe tasemel kaupa ja lisaks tahan ma tarbida kvaliteetveine. Nii et jah, metsa ma ilmselt niipea ei koli siiski. Aga Hiinasse ka mitte.