No nii, sügis on ilmselgelt kohal. Ilm on ebameeldivalt tuuline ja vihmane, mõtted liiguvad aegajalt juba rehvivahetuse ja talvise lumerookimise peale, pimedus saabub ootamatult vara, soojemad joped ja sallid on juba välja otsitud ja muidugi on kohal ka esimesed külmetusnähud.
Ma ikka olen proovinud ennetada, või kohe jaole saada, kui hakkab tunduma, et tervis halveneb, aga praegu on oht, et asi läheb hullemaks.
Sellest pole ka eriti abi, et üritan mitu päeva juba kella 10 paiku magama minna, 2 õhtut järjest on ülemised pool ööd ringi trampinud, eile kaasnes sellega ka disko – ega ma muusikat ei kuulnudki, ma kuulsin vaid bassi monotoonset tüminat.
Ei suutnud eile kuidagi otsustada, kas kutsuda politsei (muss ei tundunud nii vali, et vääriks politsei tähelepanu, samas öörahu ta häiris), lisaks kaalusin lae peale koputamist, aga siis mõtlesin, et võib-olla saavad nad sellest hoopis innustust ja hakkavad raskema sammuga kõndima, kolmas variant oli korteri omanikule sõnumi saatmine. Olin seda just tegemas, kui pidu neil läbi sai. Aga taas, minu uni oli rikutud.
Tegelikult on ikka parim mõte ilmselt omanikule sms-ide saatmine, ehk tüdineb ta lõpuks ära ja otsib omale uued üürilised või suudab need praegused korrale kutsuda. Politseiga on asjaajamine tüütu, pean neid ootama keset ööd ja võib-olla ust avama, mis tähendab, et pean voodist välja ronima ja riide panema. Avalduse korra olen juba kirjutanud, ei tea, kas veel on vaja pabereid määrida. Ja ma ei tea, kas omanikuni jõuab info nendest väljakutsetest. Vähemalt sms-i sai ta kätte ja vastas, e-maile on ta siiani ignoreerinud ja ma ei tea, kas need temani jõudsid.
Oh kui tüütu ikka. Muidu on mu kodu ju nii mõnus ja hubane ja mulle meeldib seal olla, aga varsti saab aasta täis sellest, kui need noored nolgid sinna üles kolisid ja ma olen sellest ikka väga väsinud.
—
Hea, et nädalavahetusel veel mingeid külmetuse sümptomeid polnud, muidu oleks ilmselt jäänud suur osa plaanidest täitmata. Nimelt tegelesime me maal katuse remondiga. See sisaldas muu hulgas tellingute ebaõnnestunud kokkupanemist, katusel kruvide kinnitamist ja aukude lappimist, ning lisaks pööningult saepuru eemaldamist. Ahjaa, saepuruni pääsemiseks oli vaja ka üks auk saagida pööningule.
Tellingud olid kuidagi väga kõverad ja meie ehitustiim koosnes alguses vaid naistest ja lastest. Ja lõpuks me sellest plaanist loobusime ja tegime hoopis redelile pikenduse. Aga mitu head tundi oli juba tellingutega mässamisele ära kulunud.
Lõpuks pääsesime siiski pööningule, kus muide sai olla vaid pikali asendis või äärmisel juhul istuda pead küljele kallutades. Hingata ka väga hästi seal ei saanud. Lisaks pidi laest naelu üles taguma, et pead naela külge mitte kinnitada kogemata. Hiljem võtsime kiivrid pea kaitseks kasutusele, aga siis kadus ära taju pea ja lae vahel ja kiiver käis pidevalt vastu lage ja see oli üsna ebameeldiv tunne – ilmselt siiski veidi meeldivam tunne, kui pead naelte vastu lüües oleks olnud. Ja pikali asendis saepuru kotti kühveldamine polnud ka just kergete killast.
Et siis füüsiliselt oli see töö ikka paras väljakutse, järgmisel päeval olid kondid täiesti haiged ja järgmisel päeval tuli tööd jätkata. Teise päeva õhtuks oli juba kätes selline nõrkus, et ma ei jaksanud isegi pitsat lahti lõigata. Ja valmis me veel ei saanud. Mis tähendab, et 2 nädala pärast peaksime teoreetiliselt jätkama selle asjaga.
—
Juba kolme päeva pärast hakkame kontori kolimise ettevalmistusi tegema. Laupäeval olen ka üks vabatahtlikest, kes uues kontoris asju aitab paigale panna. Mul on muidugi omad põhjused seal olla – ma tahan näha, et mu asjad ikka õigesse tuppa saaksid:) Lisaks tahaksin aidata mööblit paigutada. Mööbeldamine on mulle alati meeldinud. Oma varasemates elukohtades olen alati umbes korra aastas või vähemalt kahe aasta tagant üritanud mööblit ringi tõsta, et oleks vaheldust. Uues kodus on natuke keerulisem asju ringi tõsta, aga mingil määral siiski võimalik. Seni olen ma tõstnud ringi raamatud magamistoast elutuppa. Kuigi mul on endiselt magamistoas ka märkimisväärne virn raamatuid, need on need, mis on veel lugemata. Ja kuigi ma ostsin omale elutuppa põrandalambi just nimelt lugemise tarbeks, loen ma siiski rohkem voodis enne magamaminekut. Harjumusest vist. Või sellepärast, et lugemine teeb uniseks ja nii mugav on lihtsalt panna raamat käest ja tuli kustu, kui eelnevalt on kõik magamiseelsed protseduurid tehtud.
Aga kolimist ei suuda kohe kuidagi ära oodata. 3 päeva veel hambad ristis segavat müra kannatada. Ma tean, et oleksin pidanud juba ammu ütlema segajale, et ta teeb liiga palju müra, aga ma olen väga kehv ütleja. Kui lõpuks ütlemiseni asi läheb, olen tavaliselt juba nii endast väljas, et see kukub liiga kurjalt välja. Kui kolimine ees ei ootaks, siis muidugi oleksin seda ammu teinud juba.
Ja mind häirib kõige rohkem see, et inimesed ise aru ei saa, et nad midagi valesti teevad.
Seda ma muide ütlesin, et 3 rida lampe korraga põlema panna on liiast – mul hakkab õhtuks selle valgustuse peale alati silme ees virvendama – ja andsin isegi oma laualambi ära, et kompenseerida vähemat laevalgust. Aga kasu kauaks polnud. Seda ma ei plaaninud tervet nädalat välja kannatada ja teipisin eile ühe lüliti kinni – vihjeks või nii. Seni on aidanud:)
Sellised lood.
