Millest muust, kui ilmast ma ikka kirjutan eks – märkamatult on saabunud oktoober, puudelt langeb iga päev lehti ja tundub, et juba peaks hakkama kampsuneid kapist otsima. Vahepeal on ka täitunud aasta sellest, kui ma oma isiklikku koju kolisin.
Muidugi on ilusam öelda, et sain korteri omanikuks, kui et hakkasin panga orjaks, aga mõlemad tunduvad õiged. Arvestades, et paberite järgi olen ma omanik, aga kui rahaprobleemid tekivad, siis pikka pidu pole selle staatusega.
Arvasin tookord paberitele alla kirjutades, et mu elu läheb väga keeruliseks ja ilgelt on vaja koonerdama hakata. Natuke läkski raskemaks – näiteks ei käi ma enam maal igal nädala vahetusel – bensiini kokkuhoid 400 kilomeetri pealt kuus on päris arvestatav. Päris raskeks läks elu mõned kuud tagasi, peale seda, kui sai Pariisis käidud. See reis, ja lisaks muidugi uue telefoni ostmine, lõid eelarve ikka tükiks ajaks sassi. Puhkused on üleüldse raharöövlid ja samal ajal ju juurde midagi ei teeni. Lisaks katuse probleemid maal, mille jaoks üritan raha kõrvale panna. Pean olema õnnelik, et sel aastal ei kulunud auto remondile selliseid summasid nagu tavaliselt.
Igatahes praegu olen küll suvest saadik rahaga nii miinuses, et ka krediitkaardi jäänuk läks käiku ja kui tavaliselt oli see vähemalt tagavaraks, siis nüüd peab ilma hakkama saama.
Igatahes väga harjumatu, sest ma ei ole väga palju oma elustiili ju muutnud, ja viimasel ajal ongi peale arvete maksmist tabanud mind ebameeldiv üllatus oma konto jääki kontrollides. Sest mismõttes raha on otsas ja 2 nädalat on veel kuu lõpuni. Ja siis meenub, et ahjaa, jaanuris on ju suusareis tulemas ja selle esimene sissemakse sai tehtud. Ja suusareisist loobun ma tõesti siis, kui enam arvete maksmiseks ja kasside toiduks raha ei jätku. Peab kuidagi jälle harjutama hakkama seda “tudengielu”, millega ma kunagi harjunud olin.
Positiivne on see, et see rahapuudus inspireerib jälle söökidega katsetama. Üritan ju võimalikult vähe poes käia ja nüüd uues kontoris ei jää poode eriti tee peale ka, kuna ma üldiselt jala koju lähen – trammiga sõidab ilgema ringi ja bussid käivad siit mu kodu lähedale harva – see lähedale tähendab ka, et 20 minti on veel bussikast koju kõndida. Ja see tähendab, et tihti tulebki loota nendele asjadele, mis kodus on olemas. Mul muide pole sellised köögikapid, kust ikka midagi leiab. Ma olen pigem harjunud sellega, et ostan neid asju, mida parajasti (või lähinädala-kahe jooksul) vaja on ja väga kauge tuleviku peale ette ei mõtle. Aga eile näiteks tegin omale ülihea riisipläusti – praadisin natuke külmutatud ube, paprikat, sibulat, tomatit (tavaliselt mul küll paprikat kodus pole, ja sibulad hakkavad ka otsa saama), lisasin igasuguseid maitseaineid, kaasa arvatud soja kastet, mis on mu viimase aja suur lemmik, ja siis panin juurde keedetud riisi ja tomati-chillikastmes oakonservi. Tulemus sai ikka ülihea ja sellist asja võiks veel proovida. Teine odav õhtusöök oli mul aknal kasvavad basiilikud ja salatid koos tomati ja mingite väikeste varieeruvate lisanditega. Aga ilusaid tomateid on viimasel ajal raske leida ja kui leiadki, siis nad säilivad nii vähe aega, et ikkagi on vaja mitu korda nädalas poes käia. Ja mu basiilikud ka väga kiiresti ei kasva, peab suvel uuesti üritama nendega vist, kui need paar tükki ellu jäävad, mis ma ümber istutasin.
Aga nagu ma mainisin, mu säästuelu pole nii hull, kui selle jutu põhjal tundub – täna käisime tibidega sushicatis söömas. Sushi oli seal täitsa hea, interjöör meeldis mulle aga eriti – kuidas saabki mitte meeldida, kui seinte peal ja menüüs vahivad kassid vastu, suures osas musta värvi:)
Aga jah, mu säästu eelarve ütleb mulle seda, et sünnipäev tuleb sel aastal säästupidu või ei tule üldse. Mis minu puhul on ennekuulmatu ju. Ma lihtsalt pole mitte kordagi elus jätnud sünnipäeva pidamata. Ja ega ma seekord ka tegelikult pääse – famiilija on juba ära räägitud, et tulevad järgmisel nädalavahetusel külla. Sõprade osas pean nüüd mingi kavala taktida välja mõtlema (jah, ma tean, et osad neist loevad:P), no et kutset ei saada nagu tavaliselt, aga kõik kes tahavad tulla, võivad läbi läbi astuda.. mõned veinid ja snäkid (võimalik, et isegi tordi, mis siis, et tordist ma ise ei hooli) ma ikka hangin. Aga õnneks on veel natuke aega seda asja mõelda ja konto seisu jälgida.
Uuest kontorist plaanisin ka kirjutada.
Lühidalt siis: kolisime siis kaks nädalat tagasi. Pidu oli ka ära nädalavahetusel. Pidu oli üks aegade toredamaid firma pidusid meil. Meil on ikka külalisi vaja, et pidu käima läheks. Sest näiteks meie kontori sünnipäevad on küll igavad – istume 5 minti oma torditükiga ja kobime oma kohale tagasi. Sellist asja pole ma varem üheski töökohas kohanud. Ma ikka vahepeal üritasin seda traditsiooni edendada, aga kaua sa ikka üksi oma veine ja kooke ja snäkke kohale tassid, kui teised sama ei tee. Ma ka enam ei viitsi. Seda enam, et säästureziim.
Aga jah, sellest peost võiks kohe pikalt kirjutada, kui äge see oli, meil oli kitarrist, üks koomik – no ikka päris ehtne ja väga hea – ja tore seltskond. Vähemalt mina sattusin küll koguaeg tsillima toredas seltskonnas. Õhtu edenedes kiskus asi juba diskoks ja siis läksime veel korra edasi shootersisse, kus veel natuke diskot edasi tegime. Hea, et ma ei viitsinud minna selle rahvamassi keskele omale shotse tellima, sest hommikul oli niigi halb. Aga muidugi ma olin sinna ühe veini kaasa smuugeldanud ja ega see hommikusele tervisele kaasa ei aidanud. Lisaks kuulsin täna, et ma olla veini peale ka siidrit joonud – selle koha peal on mul totaalne lünk. Mismõttes ma jõin siidrit. Ma ju ei joo siidrit… Ahjaa, see oli nüüd küll vale – ma ostsin ükspäev omale kaks pirni siidrit, mõtlesin proovida. Aga hea tüng oli, kui avastasin, et pirni siidrid on tehtud õunaveinist. Noh, ma jään endiselt selle juurde, et ma siidrit ei joo.
Koju minek oli selline läbi lompide.. olin selleks ajaks kontsakingad vahetanud tavapäraste madalate mugavate kingade vastu, mis kotis kaasas olid, aga minu teksade pikkus oli muidugi sätitud kontsade järgi ja nii mulle tunduski, et ma käisin kõikidest lompidest läbi ja teksad olid pea põlvini märjad. Õnneks sain autoga koju ja ei pidanud neid lompe väga pikalt külastama.
Aaa, kontorist ka. Kontor on meil üsna mõnus. Minu koht on loomulikult eriti hea. Ma pole seda ilmselt ära teeninud, aga noh, küsijatele vahel ikka antakse – ja ma ju küsisin vaikset ja rahulikku kohta. Saingi. Ma olen rahul igatahes.
Kontoriga oli veel selline nali, et samal päeval, kui üüri lepingutele alla sai kirjutatud, selgus, et meil tuleb veel hulga inimesi juurde tööle. Nii et, nüüd on meil seal üsna kitsad olud. Teistel siis, minul on endiselt ruumi ja ei saa olude üle kurta – kuigi jahe on, ilmselt pean soojemad riided siiski välja otsima, elekter on ju kallis.
Peab ikka rohkem kirjutama, öö on jälle käes ja mul on tunne, et niipalju on veel öelda, aga uneaeg on.
