Tundub, et seda maailmalõppu siiski ei tule. Kuigi räägiti mingist kellaajast 13.11, seega on veel aega.
Võib-olla peaks asjade pakkimisega ootama ja veenduma, et ikka on vaja üldse vaeva näha. Kui maailmalõpp tuleb, siis keda need asjad ikka huvitavad.
Niisiis, ma sain eile enam vähem oma töödega ühele poole. Üks pisike projekt on veel lõpetamata, aga ma pole kindel, et ma sellega jõuan tegeleda. Nimelt on mul täna praktiliselt viimane tööpäev. Jõulude ajal puhkan ja tulen veel uuel aastal vaid üheks päevaks tööle. Seega alustasin ma täna asjade pakkimist ja failide korrastamist-bäkkuppimist. Ja kuna ma pole viie aasta jooksul eriti viitsinud faile kustutada, siis valitseb arvutis paras segadus. Ei teagi, kas õnnestub ühe päevaga kõik kaustad läbi käia.
Muidugi ma võin ju siia puhkuse ajal ka tulla tagasi, sain õnneks täna kontori võtme ka tagasi, mille kolleegile olin välja laenanud.
Ja peaks mainima, et kui ma oktoobris arvasin, et saan koondamisteate, siis ma olin üsna õnnetu, arvates et mu töökoht on ikka nii hea, et kindlasti ma ei leia midagi samaväärset või paremat nii pea. Ja ma ei olegi veel midagi uut leidnud, pole väga aktiivselt veel otsinud ka, sest kiiret pole. Aga enam ma ei arva, et tegemist on jube hea töökohaga. Olid ajad, kus mulle siin väga meeldis, aga viimase paari kuuga on asjad kuidagi muutunud ja ma ei tahagi siin enam olla. Niisiis tuli see koondamine ikka väga sobival hetkel.
Kassist viimased uudised on sellised, et ma suutsin vaid nädala kassi linnas hoida. Mul hakkas tast ikka nii kahju, sest ta istus päris palju diivani all peidus. Kui ma õhtul kodus olin, tuli muidugi ikka diivanile hängima, aga ikkagi ronis päris tihti peitu tagasi. Ja lisaks ta sõi hästi vähe. Küll aga käis muudkui liivakastis liiva välja kühveldamas. Ja üritas muidugi mu diivanit ja vaipa retsida, kuigi võtsin ta kraapimispuu kaasa.
Suure huviga vaatas ka aknast välja ja lisaks üritas muudkui välisust avada. Ma ei tea, kuhu ta minna plaanis, aga õnneks mu korteri uks nii kergelt ei avane, kui ema maja uks.
Ja muidugi öösiti kraapis ta ka hullumeelselt liivakastis ja hüppas muudkui ukselingi külge ja lisaks hiilis vahepeal ootamatult voodisse. Avastasin, et täiskohaga kassiomanik olla on ikka täitsa väsitav:) Kui ma maal olen olnud, siis kass on öösiti maganud. Aga ju tal oli päeval igav linnas ja siis magas hoopis päeval.
Igatahes ma arvan, et ma võin vahel harva veel nii nädala kaupa teda linnas harjutada. Pikaks ajaks ma tast toakassi küll teha ei suuda.
Üllatav oli see, kui hästi ta tagasiteel autosõitu talus. Alguses oli natuke närvis ja mjaugus haledalt, aga lõpuks rahunes maha ja ei hakanud tavapäraselt oksendama ka. Aga ma panen kõik selle rahuliku autojuhi ja vaikse auto arvele.
Nii, pakkimine jätkub. Varsti on mul palju vaba aega, aga ma ei luba, et ma seda aega blogimiseks kasutan. Vahepeal lihtsalt üldse ei viitsi.
