Ma tegin teoks lõpuks oma ammuse plaani – kass sai lõpuks linna toodud. Ma pole veel kindel, et see hea plaan on, aga no annan talle vähe aega harjuda ja kui ikka ei sobi talle linnaelu, siis viin maale tagasi. Vähemalt olen siis ära proovinud ja ei vaeva iga talv sama küsimusega oma pead enam.
Esimesel õhtul istus kass muudkui peidus. Ta leidis omale täiesti ulmelisi kohti peitu pugemiseks. Näiteks ma nägin, et kass läks diivani alla, aga kui teda sealt otsima hakkasin, polnud kassi kuskil näha. Aga kuulda oli. Selgus, et diivani otstes on vist mingi koht, kuhu saab sisse pugeda ja seal ta siis kükitas.
Lisaks istus ta tükk aega pesumasina taga ja üritas veel meeleheitlikult mu köögikappe lammutada, et sinna alla pugeda. Ma ei imestaks, kui õhtul kodus avastan, et köögikappide alla on peidukas tekitatud.
Kui ta parajasti peidus ei olnud ja mina korraks vannituppa läksin, siis tuli ta kohe ukse taha mjauguma. Loodan, et ta täna ikka sai üksi hakkama normaalselt. Eile õhtul ta muutus juba veidi julgemaks ja ei käinud enam ainult mööda seina ääri. Isegi magas mu voodis natuke ja öösel käis muudkui ringi – ma ärkasin korduvalt selle peale üles, et kass hüppas kuskilt alla või kraapis hoogsalt liivakastis. Hommikul tuli ta aga jälle diivani alt välja.
Ega ma väga hea meelega teda terveks päevaks üksi ei jätnud, aga mis teha, 2 nädalat on veel vaja ju tööl käia.
