kiisud, kutsud ja muud pudulojused..

Mulle tundub, et meie uus kontor ja väljasõit “saarele” on mõjunud inimestele hästi positiivselt. Need üksikud tähelepanupuuduses vaevlejad välja arvatud, kes on oma silmapaistmatust olekust järsku hüpanud ebapopulaarsete ja nõmedate naljade lainele. Hommikuti on meil kontoris pidevalt ühised kohvitamised, milleta enam hommikuid ette ei kujutagi. Eile aga käisime tibinatega kinos Ocean’s Thirteen-i vaatamas. Ei tulnud pettuda ei filmis ega ka seltskonnas. Ainult kommid, mis ma kambavaimu mõjul endale ostsin, olid vastikud. Kirjas oli “pähkel shokolaadis”, aga pähkli osa selles shokolaadis oli nii imeväike, et peale kolmandat kommi sai mul neist isu täis ja andsin oma kommid ära. Ma oleksin hoopis midagi soolast tahtnud.

Peale kino, olles filmi ajal juba natuke õllega soojendust teinud, läksime istusime sinna samasse kohvikusse ja võtsime uued joogid. Mina täiega tibistusin seal tibide seltskonnas. Hea, et veel koju seelikut ei läinud selga panema. Selliste ühiste õlletamiste käigus saab teinekord nii mõndagi huvitavat teada. Isegi mingid aasta tagused asjad ujusid päevavalgele, millest mul aimugi polnud. Eks neid vanu asju ikka tuletatakse meelde, ja tegelikult on need lõbusad seigad, millest räägitakse. Ja muidugi siis on veel võimalus taga rääkida neid kolleege, keda parajasti kohal pole:) Naljakas selle viimase väljasõidu puhul on see, et inimene, kes ainukesena kaasas ei käinud, paistab teadvat kõigest kõige rohkem. Muude kolleegidega seotud küsimustega võib ka tema poole vabalt pöörduda, kindel värk, et tal on vastused olemas.
Aga väga lahe istung oli ja juba homseks oli meil plaan teha tibidega wii-õhtu. Bowling ja boksimine või mis seal täpselt oligi. Ise ma juba olin arvestanud, et võivad tekkida muud plaanid ja nii ongi. Aga olen nii lahke ja laenutan tibide jaoks lisapuldid oma korterinaabri käest. Ja pealegi pidi sellest traditsioon saama, tuleb veel neid sportlikke õhtuid.
Sportimise teema on üldse väga aktuaalseks peale “saart” muutunud. Kõigile see jalka nii väga meeldis, et juba on tekkinud ideid teha jalkaõhtuid. Üks sulgpalli turniir oleks ka abiks. Kui ma muidugi oma jalkatraumast vaevatud jala korda saan. Millegipärast on ta endiselt üsna tundlik ja on seni vaid sinisemaks muutunud. Kusjuures sinised kohad ei ole üldse need kõige valusamad.

Peale kohvikut hakkasime laiali minema, kui ma avastasin kino kõrvalt, vist mingi poolelioleva ehitusplatsi värava juurest terve pesakonna kassipoegi. Loomulikult ei saa ma iial sellisest vaatepildist rahulikult mööda jalutada. Läksin lähemale ja uudistasin neid. Nemad uudistasid ka, ära ei põgenenud aga väga lähedale ka ei tulnud. Üks igatahes oli süsimust ja see tundus selle pesakonna pealik olevat. Aga väiksemad olid kõik eri värvilised. Nad sebisid seal nii palju ringi värava alt sisse ja välja, et ega ma neid kokku lugeda suutnud. Mul muidugi jälle jube kahju ja nutt kurgus, et jälle ühed õnnetukesed ilma koduta ja ma ei oska kuidagi aidata. Endale kahest kassist juba piisab. Varjupaika ma helistada ei taha, sest minu teada nad hoiavad neid seal vaid kaks nädalat elus. Aga vähemalt loomafoorumis olen ma alati kuulutanud võimalikele kassisoovijatele, kust koduvajavaid kiisusid leida võib. Selle foorumi kaudu olen ma vist kuuele või seitsmele kassile kodu leidnud. Üritasin neile miskit toidupoolist ka osta, aga poed olid sel ajal juba kinni ja ainus avatud putka, mis teele jäi, loomadele miskit meelepärast ei sisaldanud. Müüjatädi oli ka nii tõrjuva moega, et ega ma julgenudki küsida talt, kas neil midagigi on, mida kassid sööksid. Mõni kass sööb ju kurki ka.

No igatahes teadmiseks kassisõpradele, et CC Plaza juures on üks nunnu pesakond, kes ilmselt küll ei tahaks vanematest ja õdedest vendadest lahutatud saada, kuid kes kindlasti lõpuks mõistaks, et üks soe ja turvaline kodu on kordi parem, kui tänaval külmas ja näljas olemine.

miuks noh.. 🙁

0

0