Kiidan siin jah koguaeg, kui tore kõik tööl on. Aga ühel hetkel tuleb jälle mingi madalseis. Ei tea, millest isegi tingitud – reede 13 ehk -, aga täna ajasid kõik asjad närvi. Juba hommikukohvi läksin oma laua taha jooma, kuigi mingil hetkel mind ikka meelitati kööki teiste seltsi. Aga seal tundsin ma ennast võõrkehana. Lisaks oli hull unekas, millest tulenes viitsimatus midagi üldse teha. Kui siis veel mõned kolleegid pool päeva köögi diivanil pikutasid (ülemustevaba päev, ju nõu) ja lolle tibinalju tegid ja meie toa meesterahvad kah jube ülemeelikuks muutusid ja kah totakaid nalju hakkasid tegema, siis vahepeal läks närv täitsa mustaks. Ja siis nad ütlevad, et mina virisen palju. Ma lihtsalt ei talu iga päev nende nalju võibolla. Eriti, kui minu torisemise peale nad ainult hoogu juurde said. Lõpuks ma lihtsalt läksin töölt hästi vara minema. Tundsin, et kasu must seal ei ole, pigem oleks võinud tühjast asjast tüli tekkida.
***
Aga eile muide, oli täiesti äge õhtu tünnisauna (hammustavad veeloomad küll ägedad ei olnud), kalapüügi (kalad naersid hiljem meie üle ja viskasid tiigis saltot), grillkala, kalatordi, õlle ja toredate inimeste seltsis. Toredatest inimestest päris suure osa (5) moodustasid uskumatud tüübid uskumatult tõelisest seltskonnast🙂 Üks neist otsustas, et võiks hakata järele jõudma kolmekümnestele. Loota ju võib, et saab kätte kunagi.
Mingil hetkel rääkis üks uskumatusse seltskonda mitte kuuluvaist inimestest täiesti uskumatuid juhtumeid liikluspolitseist ja sellest, kuidas tegelikult kõik viltu vedas, alates kässarist ja lõpetades täistulede kangiga. Ma pole tükk aega nii palju korraga naerda saanud ja nii südamest:)
***
Kass istub süles ja lööb nurru ja vaatab, mida ma kirjutan. Ma ei usu, et ta lugeda oskab, aga kindel ei saa iial olla, onju:) Teinekord jäävad ju telekatki vaatama, kui sealt kostvad hääled huvitavad tunduvad. Mitte küll kauaks.
Aga see minu kass on justkui kleebitud mu külge. Ükspuha, kuhu ma lähen – õue, teise tuppa, kööki – ta tuleb koguaeg järele ja kui ma veel istuma peaksin, siis on ta kohe mul süles. No ei ole mul kuidagi võimalik neid nädalavahetusi ju mujal veeta, kui siin, oma lemmikute seltsis, sest ma ju näen, kui palju ma neile korda lähen. Ja ega nemad mulle vähem korda ei lähe.
Tegelikult tulin ma ju ema sünnipäevale. Aga see on siiski teisejärguline.
