Osalesin eelmisel nädalal ühel grupitööl, mis pidi osalejatele andma aimu, kas neist võiks saada ettevõtjaid.
Täitsa huvitav kogemus oli. Alguses ma muidugi põdesin seda, et täiesti võõraste inimestega mingit grupitööd vaja teha, aga selgus, et ei ole midagi hullu. Tore seltskond oli.
Kuigi, kui öeldi, et nüüd hakkame tahvli juures käima ja kirjutama ja sinna juurde rääkima, siis algas järgmine põdemine – nimelt mind tabab tavaliselt väike paanika, kui ma pean mingile rahvahulgale esinema – eriti hull veel, kui täiesti võõrastele. Tööl, koosolekutel, oli mul ka alati probleeme sõna võtmisega – tegin alati oma jutu võimalikult lühidalt. Aga nende töökoosolekutega ma lõpuks harjusin ära ka ja enam neid ei põdenud. Aga nüüd siis selline üllatus.
Natuke räägiti sissejuhatavat juttu ja siis hakati tahvli juures käima. Ja see oli vist mu elus esmakordne juhus, kus ma suutsin paanikasse minemata rahva ees sõna võtta. Muidugi ma mõtlesin ka selle välja miks see õnnestus – nimelt, kuna ma olin esimene, kes sõna sai, siis mul lihtsalt ei jäänud aega selleks, et närvi minna 😀 Samas, hiljem, kui uuesti oli vaja tahvli ees käia, siis sattusin olema viimane ja vot selleks ajaks suutsin jälle oma tavapärase ebakindla olemise saavutada. Aga noh, sain hakkama, väike värin oli sees, aga ei midagi väga hullu. Harjutamine pidi ju meistriks tegema. Nüüd ma vähemalt tean, et kui kõnepidamine peaks jälle päevakorda tulema, siis ma vähemalt ei tohi sellele eelnevalt üldse mõtlema hakata vaid kohe pean lavale tormama ilma pikema sissejuhatuseta.
Suurema osa ajast tegutsesime me kolmestes gruppides, lahendasime erinevaid ülesandeid. Üldiselt oli päris huvitav see asi ja mul oli täitsa hea meel, et osalesin. Aga meie grupis oli kahjuks üks eriliselt suur jutupaunik, kes natuke häirivalt mõjus. Meil jäi mitu ülesannet nii viimasele minutile, sest tema hakkas pidevalt mingeid oma asju rääkima. Ja ikka pikalt ja põhjalikult. Lisaks oli tal raskusi ka ülesannetest arusaamisega ja muidugi jäime jälle ajahätta, sest pidime talle seletama, mida mingi sõna tähendas ja mis üldse ülesande püstitus oli. Kui tema kord oli rääkida, siis ta ka muudkui jutustas ja jutustas, teised said paari minutiga hakkama, temal läks ca 10-15 minutit. No kuidagi ei tahtnud lõpetada. Õnneks ülejäänud seltskond oli normaalne. See oli ka ainuke ebameeldiv asi. Ja noh, see kõnepidamine oli veidi hirmutav, aga mitte otseselt ebameeldiv.
Nalja sai ka omajagu. Ja kokkuvõttes leidis see korraldaja, et väga positiivne grupp oli, et kõigil on eeldused olemas.
Et jah, kuna keegi mind tööle võtta ei taha, siis ma pean otsima muid võimalusi. Ja hetkel on ettevõtlus üks idee, mida kaalun. Aga sellegipoolest on vaja ikkagi töökoht ka leida, sest kui ka sellest ettevõtlusest midagi välja tuleb, siis see võtab omajagu aega, enne kui sellega alustada saab. Ja see võib veel omakorda võtta aega, kui sellega midagi teenima hakkab. Seni on ju ka elada vaja ja arveid kah veel maksta.
