Jep, eile oli selline päev, et mul nüüd selle loo refrään natuke kummitab..
Eile ma kiitlesin, kui äge päev ikka on ja see oligi suures osas äge. Aga no ju siis oli positiivsuse limiit ühel hetkel otsa saanud ja olime sunnitud mõned ebameeldivad hetked kah üle elama.

Alustasime oma päeva siis väikse roadtripiga Laulasmaale. Sõbrantsil oli sinna tööga seoses asja ja nii saime me selle projekti raames nautida kohalikku veekeskust, soolakambrit ja ka restorani. Päev oli tõsiselt mõnus. Töötu olemine ju tekitab ikkagi veidi stressi ja kodus istumisest saab rutiin ja see väsitab samuti, lihtsalt natuke teistmoodi väsitab, kui tööl käimine. Nii, et teretulnud vaheldus oli see eilne ettevõtmine.

Päev kulges meil järgmiselt:
Alustasime veekeskusest. Veekeskus ise oli üsna pisike, saunasid seal palju pole ja basseiniruum on ka üsna väike, aga me sattusime sinna nii heal ajal, et peale meie oli seal veel umbes kolm külastajat ja see tegi selle külastuse väga mõnusaks. Soolasaun oli kõige mõnusam. Aurusaun hetkel ei töötanud, aga see oleks mulle ka meeldinud.
Järgmisena Soolakamber. See pidi väga hästi hingamisteedele mõjuma ja oli täitsa tunda, et mõjus. Seda võiks kindlasti veel külastada. 
Restoran: kala, mida pakuti, oli väga maitsev. Kui me oleks kala asemel liha eelistanud, oleksime saanud vist proovida kopra kintsuliha.
Kohvik: koogid nägid isuäratavad välja isegi minu jaoks, kes ma suur magusasõber ei ole. Proovisime kooki ka ja täitsa hea oli. See tükk, mis ma hiljem A. jaoks kaasa ostsin, osutus veel paremaks, kui kohapeal proovitu. 

Ja ei saa mainimata jätta, et see kant ise on väga kena, tahaks sinna kindlasti ilusa ilmaga ka minna, vihm natuke rikkus selle vaadete nautimise osa eile ära.


Ja nüüd tuleb siis see põnev osa, milleta see päev oleks võinud perfektne olla.
Nii et, olles üdini positiivselt meelestatud sellest päevast, alustasime teekonda tagasi Tallinnasse. Palju ei saanudki sõita, kui tundsin, et autol rool kisub imelikult. Sõitsin parajasti ühest bussipeatusest mööda, aga mõtlesin, et järgmise juures peatun ja uurin olukorda. Aga siis sai paarsada meetrit sõita, kui juba selline tuttav hääl auto alt kostma hakkas, mille peale teadsin, et kumm on tühi. Siis ei olnud enam aega paremat peatumiskohta otsida vaid tuli kohe kinni pidada. Mul on kogemusi sellise kolinaga, kus seda liiga pikalt ignoreerisime (mina küll polnud tookord roolis) ja selle tulemusena oli kumm ikka täiesti ribadeks sõidetud.
Hiljem ma ei jõudnud end ära kiruda, et ma kohe selles esimeses bussipeatuses seisma ei jäänud, siis oleks suur osa sellest hilisemast närvitsemisest olemata olnud.
Niisiis, peatusime ja kontrollisime olukorda ja selgus, et kumm on toss ja pumpamisest kasu pole, tähendab ratas tuleb ära vahetada. Vahendid olid mul selleks olemas ja isegi teoreetilised teadmised. Aga ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas see pagana tungraud sinna auto alla käib ja kuidas see üldse töötab. Sellest ajast, kui isa mulle ratta vahetamist õpetas, on ikka juba aastaid möödas ja vahepeal pole vajadust tekkinud. Lisaks ei hakanud mul jõud ka kruvide peale. Nii, et otsustasime igatahes mehed appi kutsuda. Juhuslikult oli A. parajasti samas kandis tööl. Ta küll kohe ei saanud tulla, nii et veetsime seal tee ääres umbes tunnikese, enne kui ta kohale jõudis ja esimest korda elus ratast sai vahetada – ma sain vähemalt oma teoreetilisi teadmisi jagada. Ja enne tema kohalejõudmist sain ma vähemalt küünetangidega ilukilbi lahti:) See oli klambritega kinni ja näpitsaid mul polnud.
Sõbrantsi mees hakkas Tallinnast tulema, aga sattus olema tipptund ja tema jõudis tegelikult kohale siis, kui ratas juba vahetatud oli. Aga vähemalt sai sõbrants kiiremini koju, kui minuga jõudnud oleks.
Tegelikult nagu polegi onju midagi hullu, mis see rattavahetus siis ära ei ole, no väike väljaminek tuleb jälle mul, kas siis uus kumm või parandamine. Rehvi osas ei tea hetkel, kas vajab väljavahetamist, aga kahtlustan, et peab ka sellega arvestama.
Mis aga selle sündmuse eriti vastikuks tegi, oli see tunne, et enamus möödasõitjaid üritasid meid ära tappa. 

Oli selge, et peatumiskoht pole hea. Kuigi auto mahtus tee äärde, vajas ratta vahetamine siiski ka natuke tee pinda – tee poolne ratas vajas vahetamist. Nii, et sättisime ohukolmnurga piisavasse kaugusesse (see sõideti korduvalt meil pikali, s.t. sellest kimati nii suure hooga mööda, et tuul lükkas pikali), lülitasin sisse ohutuled, panin selga oma oranzi vesti (ma otsustasin, et ma ostan ka endale kollase vesti, oranzi vist ei võeta üldse tõsiselt. Kollane (või rohekas) võiks vähemalt kaugelt mõjuda nii, et äkki on politsei teel ja ehk mõni ikka vähendab kiirust), et ikka kaugemale näha oleks, et miskit tee ääres toimub. Ja sellest kõigest hoolimata nägin ma selle kahe tunni jooksul vist umbes kümmet autot, kes natukenegi hoogu vähendas ja mõni üksik, kes ettevaatlikult meist möödus. Üldiselt oli pilt selline, et ka siis, kui keegi teises suunas vastu tuli, ei võetud meie suunas hoogu maha ja kogu see idee sellest ratta vahetamisest tundus väga eluohtlik. Nii et ma jõudsin juba enne abiliste saabumist end veenda, et raudselt meid tapetakse seal tee ääres toimetades ära. 
Ohukolmnurka ei peetud mittemillekski. Ka siis, kui hiljem olime kahekesi vestides või veel hiljem kolmekesi , ei täheldanud, et autode kiirused muutunud oleksid. Kõigil oli täiesti ükskõik. Ma lihtsalt ei usuks seda, kui poleks oma silmaga näinud. See ajas mind ikka täiega närvi, et kuidas sellised potentsiaalsed mõrtsukad ringi kimavad ja kuidas neid nii kuradi palju on. Lisaks sattus sinna paar sellist ka, kes möödasõitu tegid selle koha peal, kus me peatusime.
Natuke hullemaks tegi olukorra ka see, et üldse väga palju neid autosid seal sõitis ja umbes pooled neist olid rekkad. Ja rekkad kihutasid samamoodi. Üks rekka vist võttis natuke hoogu maha – tal olid autod lastiks, ju tal hakkas oma kaubast kahju.
Nii, et kui teile elu armas on, siis ei soovita iial Paldiski maanteel ilma mõne laiema peatumiskohata mingeid rattavahetusi ette võtta. Võib muidugi olla, et olukord on ka mujal sama hull. Aga vähemalt igal pool pole nii palju rekkaid sõitmas.

Igatahes see oli täiesti hullumeelne kogemus. Ma olin veel koju jõudes ka tükk aega närvis. Otsustaime A.-ga, et teeme linnas ühe õlle närvide rahustuseks. Mina võtsin veel ühe tequila ka, aga ju mul närvid ikka väga läbi olid, sest selle tequila klaasi suutsin ma ümber ajada. Õnneks oli selleks hetkeks peaaegu tühi juba:P Igatahes eesmärk sai saavutatud – õhtu edenedes muutus elu aina ilusamaks.

Aga hea, et mul polnud eile aega seda kirja panna. Ilmselt oleks siis poole pikemalt kirjutanud.

0

0