Viimaseaja tippsündmus on olnud ilmselt see, et ma käisin lõpuks ometi jälle ühel töövestlusel. CV-sid olen ma ikka igas kuus mitu tükki saatnud, aga päris paljud ei vaevu üldse vastama midagi. Osad jälle on vastanud hästi pika viivitusega. Ja siis ikkagi eitavalt.
Kusjuures viis aastat tagasi, kui ma olemasolevat töökohta välja tahtsin vahetada, kandideerisin ma üldse ainult kahte kohta ja mõlemad olid valmis mind tööle võtma. Ja nüüd on ajad nii palju muutunud, et 20-ne cv peale on kutsutud 3-le vestlusele, on palutud teha mõned proovitööd ja no ca pooled on vist lihtsalt ignoreerinud. Ja seda ma olen maininud juba, et nõudmised kandidaatidele on ulmelised, otsitakse ühte inimest tegema mitme inimese tööd. Samas, kui tahad palka saada mitme inimese töö eest, siis tehakse suuri silmi.
Selle viimase vestlusega oli muidugi naljakas lugu. See oli üks kahest firmast, kuhu ma viis aastat tagasi ka kandideerisin ja ka tööle oleksin saanud, aga ma ise otsustasin tol korral teise firma kasuks ja pole seda kordagi kahetsenud. Ja nad muide ei mäletanud seda, et ma seal juba vestlemas kunagi olin käinud.
Ega ma enam täpselt ei mäleta, mis põhjustel ma tookord täpselt ära ütlesin neile, mäletan, et igatahes üsna raske oli otsustada. Aga seekord oli kohe peale vestlust tunne, et see ei ole ikka minu jaoks. Mõtlesin veel muidugi mõned päevad asja üle järele ja otsustasin, et ei hakka proovitöö peale aega raiskama, ja teatasin neile, et loobun sinna kandideerimisest.
Otsustavaks said mitmed asjaolud. Ma kirjutasin üsna selgelt oma sooviavalduses, et ma ei taha koodi kirjutamisega tegeleda ja lisaks puuduvad mul mõned oskused, mida nemad nõudsid. Arvasin, et kui mind vestlusele kutsusid, siis ehk ei ole need teemad nii olulised. Samas jälle vestlusel tundus, et need on põhilised asjad, mida vaja on. See oli esimene turnoff siis. Vähemalt mulle tundus, et ma otsin ise ikkagi natuke teistlaadi tööd.
Järgmine hetk oli see, kui hakati palgast rääkima ja nad minu numbri peale imestunud nägusid tegid ja mainisid, et teised selle ameti peal töötajad saavad ca poole vähem. No palju õnne neile siis, mina ei kavatse olla vähemalt selles statistikas, kus naised palka ei julge küsida. Ja ega see number, mis ma ütlen, pole selline, millest allapoole ei või pakkuda, aga mingi alampiir on ka minul, alla mille ma jutule ei võta. Ma lihtsalt tean, et ma hakkaks sel juhul üsna kiirelt uut kohta otsima. Jutt sellest, kuidas nemad teevad missioonitundest tööd, ajas ikka naerma küll. Inimestel on siiski vaja end ära elatada ja tahaks, et midagi jääks üle ka peale maksude maksmist. Missiioonitundest kõhtu täis ei saa.
Ja no ärgem unustagem siis, et selle pisikese raha eest ootavad nad sult, et teeksid ikkagi mitme inimese tööd. Vestlusel sain teada, et mitte ainult koodikirjutamine pole seal oluline osa, aga et lisaks peaks tegema ka copywriteri tööd, sellest polnud töökuulutuses sõnagi mainitud.
Ja siis see kolmas mõjutaja oli üks vestlusel osalenu, kes selle palga teemaga seoses hakkaski rääkima alguses missioonist ja siis mainis seda, et alguses on kõigil (tööotsijatel) väga suured ootused ja nõudmised ja mingi aja pärast hakkavad kõik latti madalamaks laskma. Ta vist üritas vihjata, et küll ma varsti ka miinimumpalgaga nõus olen, kui veel pikalt töötu pean olema. Jättis igatahes sellise ülbe ja ebameeldiva mulje ja ma ei tahaks sellise inimese alluvuses töötada. Ülejäänud vestluse ajal ta kah väga head muljet ei jätnud ja ilma tema osaluseta oleks see vestlus tunduvalt parema mulje mulle jätnud. Aga ikkagi parem juba vestluse käigus see selgeks saada, kui hiljem avastada, millise reha otsa oled astunud:)
Täna hommikul sain ka ühe cv peale ühe telefonikõne, soovitakse proovitööd. Ma ei teagi, kas ma sellega hakkama saan, tundub ülikeeruline ülesanne. Ja see firma on tegelikult selline, mille maine on üsna halb ja ma pole isegi kindel, kas ma sinna tahaksin tööle minna. Aga no samas, ma pean oma tööotsimisoskusi lihvima, practise makes perfect!
