Tundub, et mai kuus on mul täielik kirjutamisblokk peal olnud. Aegajalt ma mõtlen, et peaks kohusetundest paar rida kirjutama, aga minu puhul paar rida venib alati lehekülje pikkuseks ja kui juba hoogu satun, siis tihti juhtub ka, et pole aega seda pikka romaani lõpetada, mis tähendab, et see jääb sahtlisse ja ma unustan ta sinna. Ja siis on juba teema aegunud ja tuleb sama protsess uuesti läbi teha uue teemaga.
Ja eriti miskit väga põnevat ju toimunud pole ka, et nüüd väga oleks millestki kirjutada. Võib-olla vast see väärib ära mainimist, et mind kutsuti veel ühele töövestlusele. Sinna, kuhu pidi ilgelt keerulise proovitöö tegema ja mille tegemisele ma peaaegu käega lõin.
Ja eile oli mul just töötukassas aruandmise päev ja sain siis kohe ära mainida, et olin just eelmisel päeval vestlusel käinud.
Selle töötukassaga on ka nii veider lugu, et ma endiselt pole oma enda konsultanti veel näost näkku kohanud, tal on kas olnud liiga pikk järjekord või siis eile polnud teda üldse kohal. Mind suunati eile ühe eriti agara konsultandi juurde, kes ei tahtnud mind üldse ära lasta sealt, muudkui pommitas küsimustega ja lisaks soovitas ka ülikooli tagasi minna, sest diplom on oluline. Samas, eelmine kord, kui taas ühe asenduskonsultandi juures käisin, sain 2 küsimuse ja 5 minutiga hakkama. Võimalik, et rolli mängis see, et tööpäeva lõpp oli tookord kohe käes.
Aga töötu olla vastu suve polegi kõige halvem. Ma natuke isegi kardan seda, kui ma keset suve peaksin tööle saama. Ühelt poolt tahaksin ikka uut töökohta, teisalt jälle, kodus on ikka jube hea olla. Selles suhtes tundub küll päris hea idee mingi oma asja tegemine, ehk et oma aja peremees on ikka väga mõnus olla. Päris tõsiselt hirmutab see mõte, et peaks hakkama jälle igapäevaselt töö-kodu rutiini sisse elama. Ja eriti veel, kui see peaks keset suve toimuma, kui teised kõik puhkusele lähevad. Mitte, et ma poleks nüüd piisavalt puhata saanud, aga selline elukorraldus mulle tegelikult meeldib. Seni vähemalt, kuni veel arveid maksta suudan.
