Eilne koosolek lükati taas edasi. Tänasesse hommikusse. Ja võite vaid aimata, kas see koosolek jäi ära või jah.
Huvitav, mitu magamata ööd mul veel üle elada tuleb selle tõttu, et nüüd ei leita see 20 minutit, et mind teadmatusest päästa. Kuigi, tegelikult täna öösel sain ma juba normaalselt magada. Võimalik, et see nädala jagu praadimist ja teadmatust hakkab mind ükskõikseks muutma, et mul on juba savi, mis otsus on. Tahaks lihtsalt selle juba kaelast ära saada ja oma eluga edasi minna. Õigemini tahaks oma suure projekti valmis saada ja siis saan keskenduda edasisele.
Eile jõudsin isegi veidi enne kella kümmet töölt koju. Muidu olen see nädal käinud kodus ainult magamas. Hommikul tööle jõudes on tunne nagu poleks ära käinudki, ainult vahepeal on ülejäänud rahvas tööle ilmunud ja valgeks on läinud. Hea uudis selle juures on see, et kodu püsib korras ja isegi äädikakärbsed on peaaegu välja kolinud.
Aga ainult tööga ma eile ei tegelenud. Tegime eile ühe kolleegiga pika lõuna – käisime söömas ja astusime lisaks verekeskusest läbi, et – kas siis vampiiride toitmiseks või haigete päästmiseks, minul eelistusi või ettekirjutusi pole. Eilse seisuga olen ma siis juba kolm korda suutnud julguse kokku võtta ja doonoriks käia ja varsti ehk suudan juba ilma suurema hingevärinata sinna kohale minna. Harjutamine teeb meistriks, onju. Varsti ei usu enam ise ka, et ma koolis alati arsti eest ära jooksin, kui mingi süstaldega teema oli.
