See töötu elu pole üldse nii lihtne, kui ma arvasin. Äkitselt on jube palju asju tekkinud, mida vaja oleks teha. See ei aita eriti kaasa, et ma ärkan alles lõunast.
Igatahes on kaks nädalat lennates läinud – no jaanuari esimesel nädalal olin veel Slovakkias ja käisin veel tööl korraks tegelikult.
Peale seda, kui olin käinud tööl viimaseid pabereid toomas ja võtmeid üle andmas, üritasin minna kohe ka töötukassast läbi, aga seal oli pool tundi enne sulgemist päris pikk järjekord. Ja seal ei ole numbri süsteemi vaid elavjärjekord. Niisiis otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Järjekord oli teisel päeval sama pikk vist. Aga kuidagi õnnestus mul kohe jutule saada, sest infoleti tädi helistas kellelegi ja ütles, et ma võin minna ühte vabasse lauda. Mul oli küll veidi piinlik, sest ma justkui trügisin ette, aga no ma ei teinud seda omal algatusel. Pääsesin ilmselt umbes 2-3 tunni pikkusest ootamisest. Võib ju mõelda küll, et töötutel aega passida ju seal küll, aga no istuda lihtsalt pool päeva umbses ruumis koos võõraste inimestega pole just meeldiv väljavaade. Isegi istumisvõimalust ei olnud kõigil. Lisaks veel see, et ürita seal kindlaks teha, kes on järjekorras viimane ja hoida silma peal, et keegi ette ei trügiks. Arusaamatu, kuidas nad pole veel järjekorra numbritele üle läinud. Mulle küll mainiti, et olukord ei ole koguaeg nii hull olnud, aga see küll ei vabanda.
Tegelikult läks mul veel topelt hästi, sest mulle pakuti võimalust, et ma ei pea 3 kuud seal kohal ka käima, kui ma iseteeninduse kaudu aru annan, kuidas mu tööotsingud edenenud on. Win win. Kolm kuud ei plaani ma muidugi töötu olla, kahest täiesti piisaks mulle. Õigemini kahte saaksin ma endale lubada.
Nii et ma olen siis tegelenud aktiivselt töö otsimisega – mõned cv-d olen saatnud ja mõnel vestlusel olen ka käinud, aga üldiselt normaalseid pakkumisi on väga vähe. Ma üldiselt ei reageeri kuulutustele, kus otsitakse disainer-programmeerijat või disainer-müügimeest ühes isikus. Vaevalt, et nad sellise kuulutuse juures kahe inimese palka pakuvad.
Endise tööandjaga on ka veidi kemplemist, sest kuidagi ei õnnestu neilt oma viimaseid rahasid kätte saada. Varsti hakkan asju ilmselt läbi tööinspektsiooni ajama, sest isegi e-mailidele ei suvatseta vastata.
Lisaks tegelen ühe heategevusliku projektiga, mis on osutunud oodatust palju suuremaks ja aeganõudvamaks. Sissetulekut see küll ei anna, aga karmapunkte vast ikka saab:)
Trennis üritan ka veel käia, kuniks veel raha on. Seda enam, et praegu on tegelikult ju rohkem aega trenni jaoks. Teoreetiliselt vähemalt.
Maale pole jõudnud jõuludest saati. Kassiigatsus on peal igatahes. Aga enne maalemineku plaani oleks vaja auto kuidagi käima saada, s.t. akut laadida ja siis veel sumpsi remontida. Aga noh, see sumpsi probleem otseselt sõitmist ei takista, lihtsalt foorida taha seisma ei tahaks kauaks jääda, muidu võib vingumürgituse saada.
