Kuna meil Slovakkia elamises oli internet täitsa olemas (mitte just igas maja nurgas ja mitte just parim levi, aga siiski piisav), plaanisin ma loomulikult koguaeg väikseid ülevaateid blogis anda, kuidas see elu seal läheb. Aga juhtus, nagu alati – kas ei olnud aega või ei tulnud meelde. Või ei viitsinud. Igatahes ma üritan nüüd tagantjärele väikse kokkuvõtte teha, et see vol.1 nii üksildaseks ei jääks.
Nagu juba mainisin, siis see Jasna pole just parim koht lauatamiseks. Vähemalt mitte minusuguse igavese algaja jaoks. Samas, seda jäist pinda ja väheseid nõlvasid ja ülerahvastatust kurtsid ka teised. Samas, ma üldse ei kahtse seda käiku. Kuigi teist korda ilmselt seda teekonda enam ette ei võtaks. Vähemalt mitte suusareisi kujul. Õlletama ja niisama loodust nautima võiks sinna minna küll, sest koht on ilus ja õlu on odav.
Söömine pole ka väga kulukas. Meil läks korra täitsa uskumatult hästi, kui ühes restoranis ise üritasime omale menüüs toodud toitudest snäkke tellida. Saimegi peale mõningast seletamist tellitud ja hiljem avastasime, et üks komponent oli arvele lisamata. Arve tuli nii pisike, et otsustasime jätta arvest 50% veel tippi ka:) Teenindus oli ka selles restos tasemel, samas mäel käies sattusime pidevalt suht kehva teeninduse peale – tihti peale lihtsalt ignoreeriti ja tegeleti baari leti taga kõige muu, kui tellijatega.
Ühes pubis tellisin ka kohalikku toitu ja seda viga ma vist enam eluski ei tee:D Toit nägi välja nagu okse ja lisaks haises ja ei maitsenud ka üldse hästi. Mina seda süüa ei suutnud igatahes.
Ilmaga vedas meil küll üsna hästi, peaaegu iga päev oli päike väljas. Kuigi esimesel mäepäeval tuiskas ja nähtavust polnud ollagi ja lisaks oli viimasel päeval selline tuul, et mitmed liftid olid suletud. Mõned, kes päris tippu julgesid minna, pidid sealt vist gondliga ka tagasi tulema, sest jää oli tuule käes veel hullemaks muutunud ja lume alt olid ka kivid välja ilmunud.
Ühel päeval käisin ka ise kõige kõrgemal nõlval ära, kuna aga sealt allatulek oli paras katsumus, siis teist korda ma sinna enam ei kippunud, kuigi vaade oli väga ilus.
See on tänav, kus asus meie elukoht. Seal tänaval võtsime vastu ka uue aasta. Seekord saabus siis minu uus aasta ajanihke tõttu tunnike hiljem, kui tavaliselt.
Ärasõidu päeval külastasime ka koopaid. Tund aega treppidest kõndimist, üles ja alla. Väga äge oli. Pilte üritasin ka natuke salaja teha (seal oli pildistamine tasuline – 10 euri pildistamine ja koopa pilet ise oli 7 euri), aga need ei tulnud eriti välja seal pimedas. Aga sellised asjad mulle jubedalt meeldivad. Üldse mäed on ägedad, mitte ainult suusatamise mõttes.
Et siis üldiselt oli tore. Kui välja arvata see pikk pikk sõit. Tagasiteel sattusime mitmed korrad ummikutesse ka, mis lisas meie niigi pikale sõidule vähemalt ühe lisatunni. Olin seekord kaardilugeja rollis, sest teine, gepsuga auto, hakkas hiljem liikuma. Mul oli ka telefonis gps olemas, aga veidi vananenud kaardiga. Õnneks vaid ühel korral tegime ühe vale pöörde ja saime natuke Krakowis ringitada, aga muidu püsisime ilusti õigel teel.
Ja kui nüüd muudest teemadest ka kirjutada, siis eile oli mul viimane tööpäev. Olen nüüd töötute ridades. Ametlikult pole veel end töötuks regada jõudnud. Aga esmaspäeval teen selle ära. Ja siis ma puhkan kohe mõnuga. Hakkan aktiivsemalt ka uut töökohta otsima. Tegelikult käisin eile juba ühel töövestlusel ka ära, aga seal on konkurents üsna arvestatav, lootma ei saa jääda sellele.
Selline aasta algus siis.
