Aeg on taas kuskile kaduma läinud, ilma minupoolsete mäluvärskendavate teadaanneteta. Ja ega see mälu nüüd nädal hiljem nii ergas pole, aga ma annan endast parima, et mõned eredamad hetked kirja panna.

Jaanipäev oli seekord eriti rahulik ja vägagi erinev viimaste aastatega võrreldes. Erinev, sest ma ei olnud seekord Põlvas nagu juba traditsiooniks oli saanud. Eks ma kaalusin minekut küll, aga mitmed asjaolud kallutasid kaalukausi koju jäämise poole. Lisaks sai jaanipäeva kahel õhtul tähistatud – Türil nimelt tehakse linna jaanituli päev varem, sest õigel päeval tavaliselt kõik tahavad koduses sõpraderingis olla.

Muidu oli see linna jaanituli üsna igav, mingid linetantsijad tegid seal oma ühte sammu. Meil läks ikka aega, enne kui aru saime, et tegu linetantsuga.. muusika oli disko ja me arutasime, et miks nad ei võinud mingeid lehvivaid riideidki selga panna, et oma tantsule vähe särtsu lisada, et muudkui korrutavad oma ühte sammu – kui lõpuks kantrimuusika kõlama hakkas, siis mul õde taipas, et ehk on tegu linetantsuga. No igav oli see, oleks siis rahvast kaasa lööma kutsutud, ehk oleks asjal jumet olnud, aga selline nüri 6 inimese liikumine küll mingit elevust ei tekitanud.
Tule süütamine oli küll vaatepilt omaette. Mitte süütamise protsess just, aga see, kuidas trummitagumine ja manamine  (sütti sütti lõke..?) hakkas kõlama ja äkitselt kogu kohalolnud rahvas lõkkeplatsi poole liikuma hakkas. Nagu oleks kogu linnarahvas korraga ära hüpnotiseeritud. Meie välja arvatud – me ei saanud kohe aru, mis toimub:) Pealegi olime üsna lõkkeplatsi juures, meil polnudki väga liikuda vaja.

Järgmisel päeval siis tegime õe juures sauna ja grilliõhtu. Kuigi ma kibelesin küll linnaserva sõitma ühele teisele peole, aga kuna sauna sai hilja ja lisaks oli vennalaps mu hoole all ja vajas hiljem koju toimetamist, siis sellest plaanist loobusin.
Kuidagi üsna kaine üritus oli ka. Muidu need Põlva jaanipäeva järgmised hommikud on küll väga rasked olnud alati, seekord oli kohe mõnus ärgata.
Et siis igati teisiti kui tavaliselt. Ja täitsa tore oli.
—

Pikk nädalavahetus koos ilusa ilmaga oli ideaalne rattasõiduks – tegin iga päev kuskil tunniajase tiiru ja peaks mainima, et see rattaost oli üks paremaid asju üle tüki aja. Ükspäev vaatasin siis ka kaardilt uusi radu, sest ühte teed sõita iga päev ju ei viitsi. Nüüd on mul üks uus lemmikrada – palju pikem tiir, kui see algne avastus, aga paremad teeolud. Liiklust on praktiliselt sama vähe.

Õe meelitasin ka eile kaasa oma pikale tiirule. Väikest virinat oli küll tuule pärast, aga noh, ma olin ju nädal aega ise harjutada saanud neid kruuasakaid ja ka tuul oli igapäevane nähtus. Igatahes ta arvas, et võib veel tulla, kui tuulevaikne on:)

—
Reedel sain autol ülevaatuse tehtud. Päris ootamatuid üllatusi tuli sealt, aga asi läks siiski kardetust tunduvalt vähem maksma. Kuigi ma pean veel minema remonti ühe vidina pärast ja see ilmselt on suurem ettevõtmine, sest nad millegipärast seda kohe ära ei teinud. Aga noh, kuna see saab järgmisel kuul alles toimuma ja remondifondis oli piisavalt raha järgi, siis seadsin täna peale tööd sammud raamatupoodi. Sellest olin ma puudust tundnud. Kuigi ma ei tunne puudust sellest, et raamatupoe õhk mind köhima ajab. Ükskord olin seal peaaegu lämbumas.. seekord läks kergemini, aga üsna kohe peale esimeste märkide ilmumist läksin maksin ka oma raamatute eest ja lasin sealt jalga. Ei tahtnud lämbumishooga riskida.
Muidugi üks põhjus, miks ma julgesin üldse raamatupoes kulutusi teha on see, et mu tööotsingutega on nüüdseks vist ühel pool. Nimelt saan ma nüüd lõpuks ametlikult oma täiskoha tagasi. Esimese asjana peaks vist kohe hakkama suusareisi jaoks raha kõrvale panema, sest see on asi, millest ma loobuda ei taha.
Aga jah, ma saan nüüd jälle rahuliku südamega raamatupoes hängida, kuni tervis kannatab:) Ja üks väike Peipsi tiir puhkuse ajal ei tundu ka enam mission impossible.

Vot sellised lood.