Täna sai palju asju tehtud. Ostsin autole uue aku. Olerexist sain, üsna kalli raha eest, aga ei viitsinud ka mööda linna joosta ja odavamat otsida. Nüüd autol jälle eluvaim sees. Aga peale seda akuvahetust ja õues külmetamist ei olnud enam tahtmist poolteist tundi suhteliselt külmas autos veeta, et maale sõita. Oluliseks otsustamisel sai muidugi see, et täitsa üksi saab kodus olla. Seda juhtub nii harva. Kassidest tunnen muidugi puudust, aga ema sõnul pole neil häda midagi.
Ja kuna mul oli täna ootamatult palju vaba aega, siis võtsin ette mööbli liigutamise. See mõte oli mul juba mõnda aega olnud, kui kolimine ära jäi. 4 tundi mööbeldamist ja nüüd on mul jälle uus toakujundus. Ja see vaheldus kulub aegajalt hädasti ära, kui hakkab tunduma, et liiga vähe ruumi ja liiga palju asju. Sellise mööbeldamisega küll asju vähemaks ei jää, aga neid saab paremini paigutada. Arvuti tool tundub nüüd küll liigne ja lumelaud võtab ka jube palju ruumi, aga hetkel pole nendele paremat kohta võtta.
Ei tea, kas homme peaks kappide koristamise ja asjade ära viskamise ette võtma? Maalimisnurk jäi hetkel kitsaks, ja mul on uued lõuendivarud olemas, mida plaanisin kasutada, kui mul hakkab olema 4 vaba päeva nädalas. Nii et üks äraviskamise aktsioon tuleb ka korraldada.
Muuhulgas olen end harjutanud kokkuhoiureziimiga. Ehk siis teen ise süüa, mitte ei osta valmistoitu. Ja pean tunnistama, et oma söögid on palju paremad. Võibolla korduvad küll tihti (mul ei tule poes kunagi meelde, et ma oskan ka muid asju teha ja et selleks on vaja poest kraami juurde), aga mulle nad meeldivad. Muidugi asjal on ka miinus – jube kerge on üle pingutada, kui nii hea toit välja tuleb.
