Yin and yang

Selleks talveks on siis suusapuhkustega vist ühel pool. Kahjuks.
Viimases hädas olin juba peaaegu valmis Otepääle minema, et saaks korragi veel mäele, aga see plaan jäi ajapuudusel ja väikse külmetuse tõttu katki. Nii et nüüd olen ma lauavarustuse taas ära pakkinud uut talve ootama. Ja ausõna, mulle talv ei meeldi kohe üldse, aga suusareiside tõttu olen nõus seda välja kannatama. Mitte, et keegi mu nõusolekut küsiks muidugi.

Aga ma otsustasin, et ma pean olema järgmiseks suusareisiks paremas vormis ja ei taha muretseda enne reisi, kas suusavarustus ikka selga mahub – seega hakkasin ma jõusaalis nüüd käima. Tegelikult motiveeris mind spordiklubisse üldse minema see, et firma maksab pool sellest kinni. Eks see pool summat on ka tegelikult päris palju, aga noh, kui pead ikka oma raha ka välja käima, siis see motiveerib ka kohal käima. Kuigi kui juba väike harjumus on tekkinud, siis polegi nii raske sammud peale tööd klubi poole seada.
Lisaks jõusaalile oleks muidugi võimalus ka igasugu rühmatrennides käia, aga mulle pole sellised kambas vehklemised kunagi meeldinud – tahan teha asju omas rütmis ja nii, et keegi ei pea arvet, kas ma teen kõik sammud õigesti. Siiani pole ka nende masinate peal igav hakanud –  eile näiteks sain olla näoga teleka poole ja vaatasin sportimise kõrvale krimisarja fox crime’st:) Ja enesetunne on ikka nii hea peale trenni – pole üldse halvasti kulutatud raha.

Et head enesetunnet liiga palju ei saaks, siis tasakaaluks sai nädalavahetusel emaga kõvasti tülitseda. Ma mõtlen jälle, mis nipiga ma kassid ometi linnakassideks suudaks kasvatada. No üldse ei taha sinna maale minna jaurama. Pikemalt jauramistest kirjutan mujal, et vältida agarate heategijate järjekordset jagamiskatsiooni.

Õnneks on mu ümber ka palju häid inimesi. Näiteks paar head kolleegi, kes sõidavad üsna minu kandist läbi, on pakkunud mulle õhtuti kojusõidu võimalust ja nüüd üks oli nõus isegi hommikuti mind peale võtma. Ma natuke põdesin seda, et mu hommikud on aegajalt kaootilised, sest ma olen üsna halb ärkaja ja lisaks on see teise inimese jaoks justkui kohustus – teisalt, ajavõit on päris suur ja kolleeg lubas, et ütleb mulle, kui ta sellest kohustusest tüdineb. Mugav on küll, kui jääb ära see hommikune busside tagaajamine. Taga ajamine selles mõttes, et üks buss, millega ma sõidan, tuleb tihti mitu minutit varem ja siis ma jään sellest üldjuhul maha. Ja teine variant on see, et ta tuleb paar minutit hiljem ja siis jään ma maha sellest bussist, mille peale ma ümber istuma peaks. Muidugi, trammiga saab ka ilma ümber istumata, aga tramm sõidab ilgema ringi võrreldes bussiga – ma lihtsalt ei viitsi loksuda trammis 20 minti.
Täna hommikul kolleegi oodates aga sain hoopis ühe tuttava auto peale, kes juhuslikult minuga samas majas töötab. Tundub, et see tänav seal on hea koht hääletamiseks, mõni tuttav ikka mööda sõidab:)

Linnakodu naabritega on ka üsna vedanud. Need diskotajad, kes mind aasta aega oma pidudega terroriseerisid, kolisid ära ja uued on ikka üsna mõistlikud. Vahel harva on pikale veninud pidusid ja ka bassi keerasid nad vähemaks, kui neid teavitasin sellest, et mind see tümin häirib.
Aga üleeile õhtul kõlas uksekell. Kuna ma kedagi külla ei oodanud ja arvasin, et see alumise ukse oma ja mõni emoritädi või rahvaloendaja tahab sisse pääseda (ma olen tegelikult loendanud end juba, kuigi ma seda väga suure vastumeelsusega tegin ja mõnes kommentaari kastis ka oma sügavat vastumeelsust küsimuste suhtes väljendasin), siis ma ust avama ei tõtanud. Kui aga koputati ka, siis läksin ikka ust avama (selgus, et ma üldse ei tunne oma uksekella häält – no tavapäraselt ju ukse taga keegi kella ei lase, sest kui all juba keegi kella annab, siis ma juba lähen teen üleval ukse varakult lahti.). Ukse taga oli naaber koos minu mitu kuud tagasi kaotatud mälupulgaga.
Ma olin selle mälupulga suhtes juba üsna lootusetu. Ma aimasin küll, et ma ilmselt tõmbasin ta kotist välja võtmetega koos ja et ilmselt ta mu maja ees kuskil peab olema. Aga kui lumi ära sulas ja mälupulka näha ei olnud, siis enam ei lootnud. Samas, ega ma ju päris otsimas seda ei käinud ja üldiselt ikka suht kiire sammuga maja eest läbi käisin igapäevaselt. Naaber aga käib tavaliselt koos lapsega ja tunduvalt aeglasemalt ja ilmselt sellest oli abi.
Mul oli küll juba uus mälupulk ostetud aga ikkagi oli jube hea meel, et mu failid ei sattunud mingi suvalise võõra inimese kätte. Ma ei mäletanudki täpselt, kui palju mul seal olulisi dokumente oli. Lisaks muidugi on see mälupulk üks ilusamaid, mida ma üldse näinud olin ja ma pole poodides enam üldse ilusaid ja pisikesi mälupulkasid näinud. See uus, mille ostsin, on tegelikult veel väiksem  –  müüjad veel imestasid, kui ma ütlesin, et eelmise ära kaotasin, et miks ma nüüd veel väiksemat tahan. Aga noh, see oli mu oma lollus, et ma ta mõned korrad võtmetega samasse taskusse panin, kui tegelikult oli selle koht rahakotis, kust ikka välja ei kuku niisama lihtsalt. Ja see uus mahub nüüd paremini rahakotti ära. Aga uus jääb nüüd ilmselt põhiliselt autosse muusikat mängima.

Maailm ei olegi koguaeg üks hädaorg:)


Posted

in

by