Ozolkalns

Jälle sai üks väike mäetripp tehtud. Seekord ühepäevane üritus ja tegu ühe üsna pisikese Läti mäekesega.

Nõlvasid oli seal küll ametlikult mitu – igast värvist üks -, aga seal rohelised ja mustad ristusid ja põimusid ja suure osa ajast ei saanud tegelikult aru, mis värvi see mägi täpselt on. Igatahes sellist mõnusat lauget kerget mäge ei olnud, olid üsna järsud nõlvad mõningate laugete kohtadega.

Kui kohale jõudsime, siis tundus mägi ka päris libe. Päeva peale läks olukord paremaks ja sai täitsa hästi juba sõita, kui see välja arvata, et need rajad on väga kitsad ja rahvast oli palju. Ja ega siis kõigil pole kombeks teistega arvestada ja distantsi hoida. Mõni hull ikka sõitis peaaegu üle varvaste. Üks kukkumine oli mul konkreetselt sellega seotud, et vaatasin, et tuleb avarii ja otsustasin kokkupõrke asemel hoopis pikali visata. Ja see, kes selle olukorra põhjustas, jäi muidugi ilusti püsti ja ei teinud teist nägugi. Selliseid oli seal väga palju. Ja eks neid kokkupõrkeid hakkas ka pidevalt silma. Üks tsikk meie seltskonnast oleks ka ühte sellisesse kolmikavariisse täie lauluga sisse sõitnud, aga sai napilt mööda ja jäi püsti ka. Muidugi, tema oli suuskadega ja suuskadega siiski tundub manööverdamine mõnevõrra lihtsam. Mitte, et ma proovinud oleksin, aga ma tean, kui keeruline see lauaga on.

Ilmaga meil vedas. Päev oli nii mõnusalt päikeseline. Kuigi tuuline oli ja kui tegime väike võileibadega istumise mäel, siis kinnasteta hakkasid käed ikka väga kiirelt külmetama.
Hiljem käisime pisikeses kohvikus söömas ja kohalikku õlut testimas. Õlu oli hea ja sealset kanasalatit võin julgelt soovitada, kuigi kana oli üsna ebaõiglaselt jaotunud põhiliselt minu taldrikusse, võrreldes mu lauanaabriga, kes tellis sama salati.
Peale seda väikest pausi läksime taas mäele, aga siis oli juba külmemaks läinud ja siis oli mägi puhta jääs. Ikka suht võimatu oli lauda juhtida. Ja no siis peale paari tiiru paningi oma selle talve kõige hullema käna maha. Kokkupõrge maaga oli nii tugev, et lõi hinge kinni. Aga õnneks sellega asi piirdus ja paari hetke pärast sain juba püsti ja normaalne hingamine taastus. Aga peale seda enam ei olnud tahtmist ja julgust alla sõita. Läksin hoopis kohvikusse õlletama kuni teised veel mäe peal on.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et ilmselt on seal Ozolkalnsis veidi parem, kui Otepääl (ma ei ole tegelikult Otepääle ammu sattunud ja ei oska päriselt võrrelda hetkel), aga ma sinna Lätti eriti tagasi ei kipu. Just selle tõttu, et nii kuradi kitsas on ja selle tõttu jube ohtlik.
Eesti keelt kuulis seal umbes sama palju, kui läti ja vene keelt.
Ja kuigi ma olen sel aastal mäele saanud rohkem, kui varem, tahaks nüüd pikemat talve, et äkki jõuaks veel mäele. Muidu võiks see talv minu poolest täitsa olemata olla.


Posted

in

by

Tags: