Ma olen veebruaris kohe eriti laisk kirjutaja olnud. Hea, et on liigaasta, see annab mulle ühe lisapäeva ja veebruar päris tühjaks ei jää. Aga intriigid on kuidagi kõik vaibunud, selle tõttu ka see suur vaikus siin. Miskit muud huvitavat pole toimunud peale selle, et korra sai veel mäe peal käidud.
Et siis veebruari keskel sai käidud Himosel lumelaudamas. Mul hakkab see asi juba täitsa hästi välja tulema. Ausalt öeldes oleksin valmis isegi veel mõne pankroti üle elama, et saaks veel mäele. Ikka täitsa teine asi on, kui saab tulla mäest alla sõites, mitte pidurdades.
Himos ise muidugi on pisike ja mulle teatavasti rahvamassid ei meeldi. Ma leidsin sealt küll omale 2 lemmikmäge, aga nädalavahetusel olid need nii üle rahvastatud, et sinna vist tasub minna ainult tööpäevadel. Positiivne oli seal see, et paar rohelist mäge olid tasuta liftiga. Need olid küll tõesti väga rohelised ja üks neist väga lühike, aga poolikuid päevi oli seal täitsa hea veeta, arvestades, et 3 tunni ja terve päeva pileti hinnavahe oli vaid vist 4€. Nii olin ma kohe eriti tubli ja tegin seal väikse rohelise peal juba kohalejõudmise õhtul päris mitu harjutustiiru ja siis viimasel päeval veetsime aega veidi pikemal rohelisel. Elu tegi lihtsamaks see, et nendel liftidel lubati sõita nii, et mõlemad jalad olid laua küljes kinni. Seega jäi üles jõudes ära see klambri kinnitamise vaev.
Himosel oli veel positiivne see, et mäed olid avatud kella kaheksani õhtul ja valgustus oli väga hea. Nii, et ei pidanud kohe hommikul vara kiirustama mäele, vaid sai täiesti rahulikult endale sobival ajal ärgata ja toimetada ja isegi päeval puhkepause teha ja õhtul mäele tagasi minna.
Majutuse osas oli küll negatiivset – meie maja oli nimelt sipelgaid täis. See polnud eriti meeldiv, eriti just köögis neid siblimas nähes. Ja ega nad vannitoa põrandal ka sümpaatsemad ei tundunud. Lisaks avastasime kohale jõudes, et eelmised elanikud on oma mustad nõud meile pesta jätnud. Aga asja positiivne pool oli see, et tänu neile sipelgatele ja mustadele nõudele õnnestus meil lõpukoristus kaelast saada.
Veidi ebameeldiv oli ka see, et meie kõrval majas elas mingi kamp noori, kes olid värskelt kooli lõpetanud ja nende disko kostis meie majja ära. Nad küll olid viisakad ja isegi tundsid huvi, et kas nende lärm meid segas. Mina igatahes veetsin ühe täiesti unetu öö, sest mul oli koguaeg tunne, et keegi käib ja koputab meie uksele. Tegelikult vist koputati naabritele. Õnneks järgmistel öödel sain magada, kas suurest väsimusest või siis enam sellist lärmi polnud, ei mäletagi enam.
Aga põhiliselt oli ikka äge.