Neljapäeval sai videvik siis taas ära vaadatud. Seltskond oli oodatust väiksem, aga see nüüd filmi kehvemaks ei teinud. Ja täna sai siiski laupäevased plaanid kokkuleppe kohaselt täide viidud. Nüüd on mul uus raamat Simoni kass, sai üle vaadatud kohvik Komeet ja õhtu tipuks kujunes muidugi filmi New Moon vaatamine Cinaomonis.
Komeedis sai küll jube kaua oodata. Lootsin, et saan vähemalt vett või kohvi juua enne, kui muu kraam tuuakse, aga lõpuks toodi kõik asjad korraga. Mul selle aja peale kurk kuivas hullusti (eilsed mohiitod?). Aga noh, vähemalt vabandati, et meil oodata lasti. See päästis ürituse.
Cinamon näeb seestpoolt üsna samasugune välja nagu plaza, otseselt mingit põhjust üht teisele vist eelistada polegi. Treppide süsteem on seal solarises muidugi jama. Üritasime neljandale korrusele, komeeti, liftiga minna, aga need olid täiesti üle rahvastatud ja liftijärjekorrad olid päris pikad. Asenduseks oli siis ametikäigu trepp avatud. Aga suht jabur küll, et ainult liftiga üles pääseb tavaolukorras.
Noja filmist siis niipalju, et ma oleks peale lõppemist tahtnud kohe uuesti seda vaadata. Kohe algusest peale meeldis. Teine osa oli ka raamatuga rohkem sarnane, kui esimene. Kõik tundus perfektne. Muusikat oli ka hea ära tunda, sest soundtracki olen ma juba kuu aega autos kuulanud.
Ja imelik oli see, et mitte ühtegi reklaami ei näidatud enne filmi. Oleks ikka tahtnud teada, mida veel tasub vaatama tulla. Aga selle nädala Bones’i osas tehti head reklaami filmile Avatar. Tundub, et meile see film ka jõudmas detsembri keskel. Ma pole isegi kuulnud mitte. Poleks seda reklaami Bones’is näinud, ei oskakski huvi tunda.
Eile tõin omale raamatupoest ka neljanda eesti keelse osa ära. Ma küll selle lugemiseni veel kohe ei jõua, enne vaja teine ja kolmas osa tagasi küsida ja läbi lugeda. Aga peale filmide nägemist tekkis taas suur soov kohe need uuesti läbi lugeda. Loodan, et ma taas tsüklisse ei satu, viimane kord oli nii raske sellest välja pääseda ja vahele mõni muu raamat võtta.
—
Eilsest niipalju, et käisin klubis ühe sünnipäeva raames. Tantsulõvisid meie seltskonnas pold, küll aga olid meie kohal täie võimsusega töötavad konditsioneerid ja ma külmetasin terve õhtu. Isegi mohiitod ei aidanud. Tekiila ka mitte.Suhelda ka väga ei saanud, sest isegi kõrvalistuvat inimest eriti ei kuulnud, üle laua pold üldse mõtet üritada rääkida. Aga kella neljani öösel pidasin siiski vastu. Ja magasin mõnuga kella kaheni päeval täna. Ülimõnus oli üle pika aja taas nii kaua magada ilma igasuguste segajateta. Pean tunnistama, et linnas on ikka päris mõnus olla nädalavahetusel, kuigi jälle see nõmekorterinaaber ka linnas ja päris omaette siin olla ei lasta. Ja muidugi, mul on süümekad, kui ma kasse ei käi vaatamas üle nädala. Nad kipuvad mind siis ju võõrastama ka, kui ma ühe nädalavahetuse vahele jätan..
Oh aga nii mõnus päev oli..
